Nikita Morgunov – veteranmängijatest (2. osa)

Endine CSKA ja Venemaa koondise ääremängija, 2007. aasta Euroopa meister Nikita Morgunov lõpetab blogis oma jutustuse veteranmängija karjääri eripäradest.
 

***
Oma blogi esimeses osas jagasin arvamust veteranmängija rollist ja tema ettevalmistuse aspektidest – arvestades nii isiklikku kogemust kui ka rea tuntud, sealhulgas praegu VTB Ühisliigas mängivate mängijate näiteid. Teema jätkuks tahan rääkida mängijate ülesannetest ja psühholoogiast, samuti põhjustest, mis kehutavad mängijaid, kel paremad aastad juba möödas, karjääri jätkama.

Luksuskaup
Veteranil on küllalt keeruline ülesanne, sest ta peab mitte ainult tegema tulemust, vaid ka aitama nii meeskonnal kui ka kaasmängijatel eraldi areneda. Ja mitte ainult ilusate sõnadega, vaid just sellega, mis on kaasaegse korvpalli sisuks. Võistkonda komplekteeriv treener mõtleb kolm korda, enne kui värbab veteranmängijaga. NBA on koht, kus meistrite vanus on üle 30. Meil tähendab 30 – „on aeg hakata mõtlema spordist loobumisele“. Väga sageli vaadatakse asju perspektiivis ja loobutakse veteranidest. Ja see perspektiiv unustatakse kohe, kui algab hooaeg ja juhtkond hakkab nõudma tulemust.

Iga eluala hea professionaal on luksuskaup. Niisuguse mängija ettevalmistamiseks või temale vahetuse leidmiseks on vaja palju aega ja vahendeid. Seetõttu on suurte rahvusvahelilste kogemustega mängijate järele suur nõudlus. Ent iga üle 30-aastane mängija asub ikkagi treeneri jaoks juba „riskitsoonis“. Häiret võib anda iga asi. Nii varasemad vigastused, füüsiline vorm kui ka tungiv vajadus läheneda treeninguprotsessile individuaalselt. See kõik ei kuulu alati Euroopas tihti kohatavate „treener-diktaatorite“ plaanidesse.
Kas olete märganud, et USAs töötavad paljud tähed individuaalse ettevalmistuse treeneritega, kes sageli ei kuulu ühegi võistkonna juurde? Ja seda vaatamata sellele, et võistkondades on erineva spetsiifikaga juhendajaid jalaga segada. Näiteks võib tuua selle, kuidas meie maal mitte kauges minevikus hoolitseti autode eest – ning need teenisid sind tões ja õiguses 20-30 aastat. Nüüd on lihtsam ost uus või teine kasutatud, sõitev auto.

Björndaleni näide
On märkimisväärne, et paljudel veteranidel oli korvpalli mängimise ajal vaieldamatu autoriteet. Piisas neil aga treeneripingile asumisest, kui kõik need sõnad ja märkused hakkasid tühjusesse kaduma. Lugejad võivad ise leida näiteid, kus paljud mängijad ei ole täitnud treeneriks saades ülesandeid, mis neile langesid. Nad vajavad mängijaid, kes ei jää füüsilises plaanis ülejäänud võistkonnale alla, kuid kellel on kogemused ja kindlus. See aga eeldab, et individuaalsele ettevalmistusele pööratakse suurt tähelepanu. Nii füüsilises kui ka psühholoogilises plaanis. See kõik nõuab täiendavat aega, mida Euroopas on väga vähe.
See võib kõlada pentsikult, kuid püüan selgitada. Euroopa võistkondades teevad kogu individuaalse töö mängijatega tiimi treenerid eesotsas peatreeneriga. Ning siin ei taha „treener-diktaatorid“ kuuldagi, et keegi langeks ansamblist välja. Igal treeneril on põhjused, miks teha nii ja mitte teisiti. Siis aga ei jätku enam aega taastumiseks, individuaalseks tööks (kaks treeningut päevas on Euroopas tavaline), ära ei saa unustada perekonda…
Veteranide lapsed on reeglina juba üsna suured. See tähendab, et ka perekond nõuab igapäevaselt rohkem aega. Niisuguses olukorras tõuseb kvalifitseeritud juhendaja tähtsus kordades. Spetsialisti, kes „teab, kuidas“. Kel on know-how. Sest pole olemas universaalset tabletikest, mis korraga kõik paika paneks. Vaja on kogemusi ja teadmisi. Fakt, et meie maal on väga vähe inimesi, kel on suure spordi kogemus 35 eluaastast vanemana. Paljud neist ei jätkanud pärast karjääri treeneripingil. Tulemusena pole veteranidele olemas üldist ettevalmistus- ja hooajalise töö süsteemi.

Kaasajal on rahulikult võimalik mängida 40 eluaastani. Juba varasest noorusest alanud õige lähenemise korral võib profisporti jätkata ka 45-50 eluaastani. Niisuguseid näiteid leiab alati. Mida tähendab laskesuusatamisele ainuüksi Ole Einar Björndalen! Nimetada võib kergejõustiklasi Merlene Otteyt, Viktor Sanejevit, tõstja Vassili Aleksejevit, hokimehi Igor Larionovit, Vjatšeslav Fetissovit, korvpallureid Jason Kiddi, Tim Duncanit… Seda nimekirja võib pikalt jätkata. Meenutada erinevaid nõudmisi esitavate erinevate alade sportlasi. Põhimõte on järgmine: kui tahad kaua ja edukalt püsida suures spordis, tuleb juba lapsest saati ettevalmistus õigesti üles ehitada. Nõutav on õige individuaalne töö ja psühholoogiline lähenemine ajal, mil võistkond koos pole. Just siin kulub marjaks ära suurte teadmistega inimeste osa.
Björndaleni näite juurde naastes tuleks läbi lugeda kõik tema möödunud aastate intervjuud ja vaadata, kuidas mees proovis, eksperimenteeris, millest ära ütles, mida hiljem kasutas. Ta on laskesuusatamise entsüklopeedia. Aga mitte ainult laskesuusatamise. Niisugune universaalne spordiala nagu korvpall vajab kogemusi kõikjalt.

Armastus mängu vastu. Ja mitte ainult
Mis ikkagi tekitab soovi mängida ka pärast 35. eluaastat? Alustame sellest, et inimene peab armastama korvpalli ja nii banaalselt, kui see ka ei kõla, tahtma seda mängida. Täpsustan: mitte ainult töötada, vaid ka mängida. Niisuguseid mängijaid on palju.
Kindlasti leidub skeptikuid: kas ainult armastus korvpalli vastu aitab pärast 35 mängida? Mina näiteks ei mõista, miks on just 35 valitud piiriks, mille järel ei tohiks spordikarjäärist enam üldse rääkida?!
Mida saan vastata inimestele, kes võivad lugeda, et veterane ei pane mängima ainult armastus korvpalli vastu? Sest kui sa pole andnud korvpallile oma hinge, ei sunni sind miski otsima teisejärgulisi põhjuseid. Need aga võivad samuti olla, toon välja kolm põhilist…
Esimene põhjus: sa ei suuda kodus „istuda“. Kodus olla on raske. Varem paiskas perekonnapea kogu oma vaba energia väljakule. Ta elas aktiivset sotsiaalset elu. Pärast karjääri lõppu jäi aga pere keskele, energia aga koguneb ja see tuleb välja paisata. Ning sageli paiskub see perekonnaliikmete peale. Vahel on see energia teatud hetkeni positiivne. Kui seda on liiga palju, hakkab see peret lõhkuma. Mõnigi põgeneb selle eest väljakule, naaseb korvpalli. Kuid see on rohkem kompromiss iseenda kui perekonnaga.
Teine põhjus: „püssirohi on veel salves“. Korvpallur tahab endiselt võita, ta tunneb puudust: a) sõrmusest; b) aust; c) meistritiitlist. Leidub mängijaid, kelle karjäär on olnud hea, kuid suuri võite pole ikkagi tulnud. Seetõttu jätkavad nad karjääri, kuni unistus pole täitunud.
Kolmas põhjus: rahaline. Kui karjääri jooksul pole õnnestunud piisavalt teenida, mida suudavad juhtivad mängijad. Või kui kulutasid nooruses kogu teenistuse autode, tuunimise ja naiste peale, korterit ostma ja investeerima tahad aga hakata alles hiljem. Võib aga tekkida raske vigastus, millele kuluvad kõik säästud. Muutuda võib perekonnaseis – pulmad, laste sünd, vajadus vanemaid toetada. Kogu aeg ja raha on läinud nende asjade peale ning seetõttu püüab inimene mängida nii kaua, kui võimalik.

… Iga nüansi üle võib pikalt arutleda ja tuua palju näiteid. Kuid inimpsüühika on juba selline, et pärast 35. eluaastat on väga raske sundida end sportlasena töötama ja mängima. Eriti neil, kes on lühikese aja jooksul suutnud mitte ainult enda ja oma laste, vaid ka lapselaste elu ära kindlustada. Niisuguses olukorras väheneb stiimul jätkata karjääri juba 30-aastasena. Põhiliseks jääb fakt, et täiesti lõpuni jäävad mängima ainult tõelised korvpallifanaatikud. Inimesed, kes annavad korvpallile endast kõik nii väljakul kui ka väljaspool seda. Ning nad mitte ainult ei mängi, vaid toovad oma võistkonnale ka reaalset kasu. Nii mängus kui ka väljaspool seda.

Nikita Morgunov,
Euroopa meister 2007, MM-hõbe 1998