Nikita Morgunov - veteranmängijatest (esimene osa)

Meie veebikülg esitleb uut sissekannet blogis „Eriline arvamus“. Selle autorid – korvpallimaailma tuntud spetsialistid – räägivad VTB Ühisliiga huvitavamatest sündmustest, tendentsidest ja kangelastest.

Meie blogi uus autor on CSKA ja Venemaa koondise endine ääremängija, 2007. aasta Euroopa meister Nikita Morgunov. Lõpetanud tänavu oma pikaajalise karjääri (Morgunov debüteeris suures korvpallis juba aastal 1993 CSKA koosseisus), rääkis ta veteranmängija rollist ja tema ettevalmistuse eripärast. Ta kasutas enda kogemusi, aga ka näiteid Kobe Bryanti ja tänase VTB Ühisliiga veteranmängijate näol.

***
Veteranmängija on suhteline väljend. Kas veterani näitaja on sportlase vanus või tema kogemused? Esimesel juhul oleks lihtne, tarvitseb vaid vaadata passi. Kuigi mina leian, et tänapäevasteks veteranideks tuleb lugeda ka neid, kes on mänginud suures korvpallis palju hooaegu. Ning just nimelt mänginud, aga mitte lihtsalt kuulunud koosseisu varupingil istudes.

Roll
Veteran peaks mitte ainult enda järel vedama noori ja ühendama meeskonda, vaid valmistama ka teisi mängijaid tulevikus selleks rolliks ette. Lihtne on omandada kogenud kaaslase tarkusi ja täita tema nõuandeid. Teine asi on aga siis, kui mängijad lahkuvad, aga nende järel jääb tühjus. Meeskonda jäänud mängijad justkui vanuse poolest sobiksid veteraniks, aga pole absoluutselt valmis aitama treeneril meeskonda juhtida.
Kogenud mängijale ei piisa sellest, kuid ta rõhutab oma endisi teeneid, võite ja tiitleid. Sest noored mängijad tavaliselt mäletavad vaid 2-3 viimase hooaja sündmusi, aga kaugemat minevikku mitte. Kui veteranile on tähtis oma staatust hoida, siis ta ei tohi jääda treeningumahu osas noortest maha. Veteranikogemus – see on autoriteet, mida ei saavuta ainult tiitlitega, vaid ka oma eeskujuga meeskonnas.
Veteranid peavad aitama väljakul, andma nõu ja kaitsma mängijaid juhtkonna ees rasketel hetkedel. Kuid aeg-ajalt, kui noored hakkavad juba endale krooni pähe panema, siis oskama emotsionaalselt oma kõva sõna abil nad paika panna.

Ettevalmistus
Tean enda kogemustest: tuleb hoolikalt valmistuda hooajaks, õppima jõudu õigesti jaotama. Tähtis on nii füüsiline kui ka vaimne töö. Kui sa treenisid kehvalt ja lasid hetke käest, siis üle 30-aastasel annab see kohe tunda. Selles vanuses ei saa jalga sirgu lasta.
Samuti ei tohi alahinnata moraalset külge. Kõige tähtsam on leida motivatsiooni. Viimased viis aastat olin pidevalt otsingutes, kuigi 33-34-aastaselt mul sellega veel probleemi polnud. Hiljem, kui elasin läbi juba raske vigastuse, pidin ennast sundima ja otsima tahtmist mängu jätkata. Tundsin, et mul ei jätku adrenaliini ja võidutahet.
Soov aidata oma meeskonnal tõusta kõrgemale – VTB Ühisliigasse -, mängida veel mõne hooaja kõrgel tasemel andis mulle jõudu karjääri jätkata. Kui inimesel on motivatsioon, siis ta ihkab väljakule.

Kobe Bryant
Kui Kobe Bryanti tervis ütles üles, oli ka mängijaga lõpp. Kuidas ta ka ei püüdnud, enam ta ei olnud väljakul „must mamba“. Ainult tahtmisest ja töövõimest ei piisa. Ilmselt me ei tea paljusid nüansse, aga arvatavasti ei tasunud Bryantil taastumisperioodi liialt forsseerida ning vaja olnuks muuta mängija psühholoogiat, heita endalt vastutuskoorem ja vältida aktiivsust meedias. Kobe avaldus, et tänavune hooaeg jääb talle viimaseks, tähendas allaandmist kogu korvpallimaailma ees. Tuleb välja, et ta loobus hetkel, kui ei suutnud enam väljakule naasta sama Kobe Bryantina, kes ta kogu aeg oli olnud.

Samamoodi öeldi mulle viis aastat tagasi: „Parem lahku kohe ja siis sind meenutatakse võitjana.“ Mingil hetkel mõistsin, et pean aitama noortel oma karjääri arendada, aitama neil edasi liikuda ja liidriks saada. Ning just selles osas lõi Kobe Bryanti puhul välja suure mängija egoism. Võimalik, et tema tagasitulek oleks õnnestunud, kui ta oleks hakanud meeskonna liidrirolli jaotama teistega.

Endast
Minult on küsitud, mis pani mind liikuma. Miks ma jätkasin ja sõitsin Vladivostokki, sest olin juba niigi oma karjääris palju saavutanud. Sellele vastan ühe lausega: „Ma ei taha mitte milleski alla jääda ühelegi järgnevale põlvkonnale.“ Palju neid oli mu karjääri jooksul? Raske kokku lugeda... Minu profikarjäär kestis 25 aastat. Oli juhtumeid, kus minut treeneriks sai mõni eakaaslane või isegi noorem mees. Kuid see omakorda motiveeris jälle. Nagu selgus, pole 40-aastaselt veel hilja korvpallis midagi õppida. 

Kuni 28-29 aasta vanuseni tuli kõik kergelt – häälestatud olulistele mängudele ja tähtis turniir aitas hoida meisterlikkust. Kui mul täitus 29 aastat, siis mõistsin, et enam ei saa tugineda omandatud oskustele ja suhteline käegalöömine võib kalliks maksma minna. Enam ma ei suutnud kergelt kaasa minna iga pikakasvulise mängija tempoga ega lükata noort korvi alt eemale. Sellisel hetkel valdab korvpallurit paanika ja arusaam, et enam sa ei ole selline nagu olid.
Igor Aleksandrovitš Zavjalov oli mu treener, kes palju aastaid aitas hooajaks valmistuda. Ta aitas ümber mõtestada ja ehitada kogu ettevalmistusprotsessi, unerežiimi ja toitumise. Täielikult muutus vaimne seisund. Korraga mulle tundus, et võin mängida paremini kui kaks-kolm aastat tagasi. Kõik see aitas mul naasta Venemaa koondisse ja võita 2007. aasta EM-võistluste kuldmedal.
Varem tundus, et piisab vaid tavalisest treeningutööst ja energilisest olekust väljakul. Ei tea, milliseks kujunenuks mu karjäär, kui oleks suhtumist varem muutnud...

Tänase päeva veteranid
Viktor Hrjapa, Sergei Monja, Jegor Vjaltsev, Sergei Bõkov – need on tõelised veteranud, kes täna mängivad kõige kõrgemal tasemel, VTB Ühisliiga meistrivõistlustel. Varsti jõuab sellele tasemele (vähemalt mänguliste kogemuste poolest) ka Andrei Vorontsevitš. Leidub veel terve rida mängijaid, kes on „veterani“ staatuse lävel. Usun, et nad ise ei soovi, et neid niimoodi nimetataks. Sest neil jätkub senini piisavalt energiat, et noori edestada.
Neid juhib tahtmine võita. Küsimus ei ole rahaahnuses nagu mõned arvavad. Nooruses suhtusime me mõnedesse võistlustesse ükskõikselt, raiskasime annet, lastes käest võite ja saavutusi. Küpses vanuses saabub arusaam, et sa oleksid võinud saavutada rohkemat, kui ainult suutnuks asja tõsisemalt võtta. Kogenud mehed mõistsid, et neil on veel piisavalt jõudu uuteks võitudeks, aga peamine, et neil on kogemusi ja oskusi, kuidas jõudu õigesti jaotada. Sellisel perioodil ei taha keegi veel pensionile minna.

Viktor Hrjapa
Viktor Hrjapa on esimene ja peamine veteran! Ta on treener, meeskonna hing ja kapten ühes isikus. Tema tähendust meeskonnad on tunda alates 2007. aastast. Vitja on Venemaa korvpalli üks suurtest annetest, kes lisaks sellele teab, millal on vaja öelda karmilt, aga millal olukorda pehmendada. Ta võib juhtkonna ees välja astuda iga kaaslase eest. Varasematel aastatel oli tema justkui sidemees noorte ja kogenud mängijate vahel. Hrjapa ühendas meid kõiki, vormis meist mõttekaaslased. 

Soovin Vitjale tervist, motivatsiooni (mida, usun, tal jätkub piisavalt) ja veel võimalikult pikaajalist spordikarjääri. Sellised mängijad ja meeskonnakaaslased, professionalisimi elavad eeskujud, on noortele vajalikud.

Artikkel järgneb....

Nikita Morgunov
2007. aasta Euroopa meister, 1998. aasta MM-võistluste hõbe