Poolfinaalid ei tohi enam lõppeda 3:0. Lev Tigai blogi

On veidi ebamugav esineda pärast blogis „Eriline arvamus“ avaldatud niisuguse autoriteedi nagu Stanislav Jerjomini (tunneme teineteist 25 aastat ja ta oli üks esimesi, kui mitte kõige esimene tuntud inimene, kellega tehtud intervjuule läks alla minu nimi) eelvaadet „teise tempona“, kuid taganeda pole kuhugi. Veerandfinaalide eel juba tegin ennustusi ning praegune loobumine oleks sama, kui pärast mööda visatud esimest vabaviset kuulutada end vigastatuks ja paluda vahetust. Seda ei lubanud endale isegi pühapäevases Euroliiga finaalis CSKAga esimesed üheksa vabaviset mööda saatnud Fenerbahce mängija Jan Vesely.

Niisiis, poolfinaalid. Üks algab täna Kaasanis, teine homme Moskvas. Enne nende juurde jõudmist vaatan veidi tagasi, play-off’i eelmisse ringi.

Pole mõtet salata, et ootasime veerandfinaalidest enamat. Ehkki üksikutes mängudes jagus põnevat võitlust (võtame kasvõi Miskvas kahel korral armeelaste närve söönud Nymburk), kuid neli korda 3:0 on neli korda 3:0. Eriti kurvastas Lokomotiv-Kubani pehmelt öeldes kaheldav strateegia, kelle üks liidreid Anthony Randolph mängis seerias Himkiga vaid 17 minutit, teine liider Malcolm Delaney aga mitte ühtegi. Selle tagajärjel kaotasid krasnodarlased Moskva oblasti meeskonnale ning jäid tiitlita ka Euroliiga Final Fouris, mille jaoks hoiti jõuvarusid. Meeskond lõpetas hooaja liiga vara.
Tõsi, Loko hädade põhjus algas veidi varem, põhiturniiril, mille raudteelased lõpetasid alles viiendatena, ehkki kuulusid pikka aega esikolmikusse. Kõik otsustas Peterburis peetud viimane mäng Zenitiga, mis oli klubi palvel viidud aprilli lõppu ja ikkagi toimus kõigest kaks päeva pärast Euroliiga veerandfinaali Lokomotiv – Barcelona lõppemist. Krasnodarlastel ei jätkunud Zeniti vastu enam jõudu ja nad langesid põhiturniiri kolmandalt kohalt hetkega viiendaks, saades play-off’iks mõrvarliku asetuse. Doominoefekt.
On mõistetav, et olukord oli tavapäratu. Varasematel aastatel polnud ükski Venemaa klubi peale CSKA saanud aprillis ja mais kahel rindel nõnda suurt koormust. Nii või naa tegi Krasnodari klubi juhtkond hooaja planeerimisel vea – kogu austuse juures eurorindel saavutatu suhtes…

Kuid teatavasti ei eksi ainult see, kes midagi ei tee. Palju tähtsam on tulevikus samade vigade vältimine. Kogemus on eluline asi. Selgeks näiteks on seesama CSKA: armeeklubi mänedžment nägi tihedat eurokalendrit ette ning palus kokkuleppel vastaste ja Ühisliigaga rea kevadisi mänge mujale nihutada. Tulemuseks veerandfinaalis 3:0 Nymburkiga ning Lokomotivil omakorda 0:3 Himkiga.

Loodan, et poolfinaalides ei tule enam mingeid 3:0-e. Vähemalt on selleks olemas kõik eeldused. Läheme ennustuste juurde.

UNICS – Zenit – 3:1
Kaasani klubi on koosseisu mõttes üle, kuid nende rünnak sõltub liialt Ühisliiga parimast korvikütist Keith Langfordist. Zeniti peatreener Vassili Karasjov on juba rohkem kui korra näidanud oma kaitsemängu ettevalmistamise oskusi. Asjatult ei võitnud võõrsil UNICSile suurelt kaotanud Peterburi klubi kodus veenva, 24-punktilise revanši. Ning Langford ei olnud tolles mängus enda moodi: 10 punkti, visked mängust 10/3.
Ent ka kaasanlaste juhendaja Jevgeni Pašutin on tuntud kaitse ülesehitaja ning arvatavasti valmistab Zeniti põhisnaipri Ryan Toolsoni vastu ette „segava konveieri“. Põnevaks võib osutuda ka duell Janis Timma (Zenit) – Kostas Kaimakoglou (UNICS). Ehkki ilmselt treenerid ei lase neil teineteise vastu tegutseda.
Alahinnata ei saa ka „Euroliiga faktorit“, sest selle poolfinaali võitja võib selle järgmiseks hooajaks koheselt teenida. Kaasani klubi on juuba mänginud maailmajao eliidi seas ja tahab sinna kindlasti naasta, Zenit aga vaevalt on praegu sääraseks katsumuseks valmis.
VTB Ühisliiga finaali jõudmise korral kindlustab UNICS Euroliiga koha küll ühe täiendava tingimuse korral – kui teiseks finalistiks tuleb CSKA.

CSKA – Himki – 3:1
Euroopa tugevaima klubiga kokkuminek, pealegi koduväljakueeliseta pole just kõige meeldivam tegevus. Kuid Himkil on olnud tervelt kaks nädalat aega matšiks valmistumisel, kindlasti ei teki neil ka häälestumiseprobleemi ja nad püüavad seeria alguses kasutada ära nimeka vastase „Berliini eufooriat“. Sest CSKA on hooaja peamise ülesande juba täitnud.
Palju sõltub sellest, kuidas mängib staaridepaar Tyrese Rice-Aleksei Šved. Kui mõlemal mäng läheb, on Himkit üliraske pidurdada. Kuid küsimuse võib püstitada ka teisiti: kui palju lastakse Rice’il ja Švedil ses poolfinaalis oma mängu mängida? Intuitsioon ütleb mulle: isegi kui armeelastel tekib kahes koduses mängus kusagil nõrkusehetk, on Himki unistuste piiriks Moskvas üks võit.
Ses seerias on viies mäng võimalik, kuid vaevalt jõuab Moskva oblasti meeskond finaali. Küll garanteerin teile terve selle poolfinaali jooksul vaatemängulise korvpalli. Juba see tähendab päris palju.

Lev Tigai, 
sportfakt.ru vaatleja