Vladislav Staratelev:
Kõigile meeldib mängida, aga mitte treenida

Üks andekamaid Vene noormängijaid, ääremängija Vladislav Staratelev tegi sel hooajal karjääris järsu sammu. Ta eelistas favoriitmeeskonna pingil istumisele ja noortetasemel järjekordse tiitli võtmisele sõita piiri taha. Ega eksainud. Praegu on Staratelev VTB Ühisliigas kõige enam mänguaega saav kuni 20-aastane korvpallur.

19-aastane Staratelev on Gruusia klubis Vita saanud väljakule keskmiselt 27,3 minutit mängus. Näiteks ses reitingus teisel kohal olev Grigori Motovilov Zenitist on saanud peaaegu kaks korda vähem – 14,4 minutit. Kusjuures Motovilov on osalenud ainult 5, Staratelev aga 15 mängus, kus ta on visanud keskmiselt 8,2 punkti.
Vladislav Staratelev rääkis meie kodulehele antud intervjuus mängupraktika tähtsusest ja täiskasvanute korvpallis kohanemisest, leegionäri staatusest, meenutas Vita ridades peetud mängu koduse CSKA vastu ning jagas oma kogemusi Gruusia külalislahkuse kohta.

Saate sel hooajal Vitas seda, mis paljudel noortel unistuseks jääb – mängupraktikat tugevas liigas. Kas see on parem, kui tippklubi pingil istumine?
Jah. Võid istuda pingil, kuid ainult treeningutega ei tule suurt arengut. Sa vajad pidevaid mänge tugevate meeskondade ja mängijate vastu. Mäng on midagi hoopis muud, siin saad mängutunnetust, kuidas ühel või teisel hetkel õigesti tegutseda, iga mäng lisab kogemusi. Kui mängisid halvasti, siis analüüsid, mida tegid valesti, et järgmisel korral enam mitte eksida. Mängisid hästi – super, enesekindlus tõuseb kordades.
Lähen Gruusia klubi esindades väljakule erinevate kõrgel tasemel meeskondade, sealhulgas Euroopa tippklubide vastu. Treeninguprotsessiga sa ei saa niisugust kogemust. Tunnetan enda pealt, kuidas arenen. Mina praegu ja pool aastat tagasi on kaks erinevat mängijat. CSKA noorte eest mängides sain tol hetkel vajaliku kogemuse. Kuid pidin edasi liikuma, astuma järgmise sammu. Olen õnnelik, et mul avanes niisugune võimalus VTB Ühisliiga klubis.

Mis on osutunud üleminekul täiskasvanute, profikorvpalli kõige keerulisemaks?
Kõige raskem oli ära sõita kodust, kodulinnast, kus olin terve elu mänginud. Algas iseseisev elu – söögivalmistamine, pesupesemine… Aga harjusin sellega kiiresti. Olen iseseisev inimene ning mõistsin, mis milleks (naerab). Veel üks raske koht oli ingliskeelne treeninguprotsess. Kui treener hakkas kiiresti rääkima, ei saanud ma nõudmistest alati hästi aru. Kuid iga päev selle sees olles jäi inglise keel kiiresti külge. Praegu keeleprobleemi enam pole.
Korvpalli mängulises plaanis suuri raskusi polnud. Niisugusel tasemel nagu VTB Ühisliigas pole mõtlemiseks aega – väljakul tuleb väga kiiresti otsustada. Tahtsin siia tulla, nuusutada profikorvpalli, töötada enda kallal iga päev. See tahtmine aitas kõigist minu nooruse ja kogenematusega seotud raskustest üle saada.

Oma 19 eluaasta juures mängite igas Ühisliiga kohtumises peaaegu 30 minutit. Kas koormus pole liiga suur? Kuidas sellega hakkama saate, taastute?
Ei ole suur. Koormus on paras. Mida rohkem mängupraktikat, seda parem. NBA põhiturniiril on 82 mängu ja keegi ei kurda. On ju õigus, et kõigile meeldib mängida, aga mitte treenida? Küsimus on mujal, pead oma organismi õigesti suhtuma, hoolitsema selle eest, oskama õigesti taastuda. Tähtis on ka hooaja eel hea füüsiline põhi alla laduda.
Enne ja pärast treeninguid käin lihased massaažirulliga üle. Pärast mängu panen jalgadele kindlasti jääd. Vahel lähen sauna. Pluss erinevad vitamiinid. Kõik see kokku aitab suurepäraselt taastuda ja annab jõu.

Alustasite hooaega teises VTB Ühisliiga klubis, Läti VEFis. Kuid selle ridades ei pidanud te tšempionaadil ühtegi mängu. Miks?
Tegin VEFiga hooajaeelse ettevalmistuse kaasa. Enne hooaja algust pidid kõik leegionärid, sealhulgas mina saama Läti elamisloa, et omada õigust riigis legaalselt viibida ja mängida. Dokumendid anti sisse, kuid kahe nädala pärast selgus, et just Venemaa kodanikelt nõutakse tõendit kohtuliku karistamatuse kohta. Selleta ei saanuks vajalikku ID-kaarti. Seda tõendit tehakse Venemaal kuu aega. Hooaeg algas, kuid ma ei saa mängida… Novembri alguseks tehti lõpuks kõik ära ja sain elamisloa. Kuid aeg läks. Meeskond oli minuta pidanud juba palju mänge. Lisaks oli VEFis seitse leegionäri, Ühisliigas tohib mängule üles anda ainult kuus. Treeneri arvates ei sulandunud ma meeskonda, ehkki treeningud sujusid normaalselt. Ihkasin väljakule, mängida… Kui tekkis variant siirduda Gruusia klubisse Vita, nõustusin mõtlemata.

Kuidas on olla ainsa venelasena välismaises klubis?
See on harjumatu. Mulle meeldib meeskonna hea õhkkond, nalja visata. Inglise keeles ma ei oska oma emotsioone väljendada ega lugusid rääkida. Teisest küljest püüan kaaslastele õpetada vene keele sõnu ja väljendeid. Nemad õpivad minult, mina nendelt. See on lõbus. Nüüd tean ka palju läti- ja gruusiakeelseid sõnu.
Korvpalli mõttes on leegionär olla väga raske. Arvatakse ju, et leegionär peab olema liider, skoorija. Neilt ka nõutakse rohkem. Sa pead kohalikest kaks pead üle olema. Venelasena Vene meeskonnas on palju kergem.

Kogusite mängudes liidrite CSKA, Himki ja UNICSi vastu kahekohalise arvu punkte. Kas see on kokkulangevus või häälestusite nende meeskondade vastu eriti hästi?
Ausalt öeldes häälestun kõigiks mängudeks ühtemoodi. Ehkki niisuguste tugevate tiimide vastu tekib täiendav motivatsioon – tahad kõigile tõestada, et saad oma 19 aastaga sel tasemel hakkama. Kui astud Euroopa paremate klubide vastu, kelle mängijaid veel paari aasta eest imetlesid teleri ja interneti vahendusel, püüad endast anda maksimumi.
Loomulikult jäi eriliselt meelde mäng CSKAga. Kodusel areenil, kus sind tulid toetama vanemad ning palju sõpru ja tuttavaid, ei saanud ma alt minna. Niisuguste hetkede nimel tasub korvpalli mängida.

Milliste korvpallielementide kallal peab Vladislav Staratelev hoolikalt töötama?
Tööd on palju! Pean parandama väljakunägemist ja söötmist. Pööran viimasel ajal sellele paljlu tähelepanu. Vita peatreener Nikolajs Mazurs paneb mind treeningutel sageli „number ühe“ kohale, et harjutaksin söötmist. Gruusia meistrivõistlustel on areng nähtav. VTB liigas on keerulisem. Kuid usun, et ajaga see tuleb. Samuti pean parandama visketabavust. Vabadelt kohtadelt saab visata harva. Loon enamiku olukordadest endale ise ja siit ka palju eksimusi.

Teil on Vita eest mängides ja Gruusias elades võimalik näha, kui palju kohapeal korvpalli vastu huvi tuntakse? Kas ka nüüd – nagu Nõukogude ajal – on võimalik saalid täis saada?
Korvpalli vastu tuntakse huvi, kuid see vist pole praegu sama populaarne. Vaja läheb aega ja muidugi võite. Ehkki igale VTB liiga kodumängule tuleb üha rohkem pealtvaatajaid. Hiljutistes mängudes Kalevi ja Bisonsiga, kus alles lõpuga alla jäime, näitasime, et oskame võidelda ja oleme toetust väärt. Muide, viimase mängu Jenisseiga pidasime Kutaisis. See on tõepoolest korvpallilinn. Tuli täismaja, meid toetati tuliselt ja õhkkond oli hullumeelne, ehkki Vita pole kohalik meeskond.

Milline on see tuntud Gruusia külalislahkus? Kas teil on sellega seoses juba mõni lugu?
Gruusias on väga külalislahked ja toredad inimesed. Meie meeskonnas on igaüks valmis sind igas olukorras aitama, võtma kui venda, näitama linna. Jah, mul on oma lugu. Võtsin Tbilisis esimest korda elus üksi uut aastat vastu. Vita mängija Levan Šengelia kutsus mind enda pere juurde – tutvustas mind oma vanematele, naisele, vennale. Mind võeti väga soojalt vastu. See oli meeldiv. Võtsin uue aasta vastu Gruusia peretraditsioonide kohaselt. Südamlikus õhkkonnas, laulude ja rikkaliku gruusia toidulauaga.