20november

Vitali Nossov - keskmÀngijate uuest rollist

Meie koduleht esitleb uut sissekannet blogis „Eriline arvamus“. Selle autorid, tuntud korvpallispetsialistid kirjutavad VTB Ühisliiga kõige põnevamatest sündmustest, tendentsidest ja kangelastest.

Meie blogi uus autor on endine tuntud keskmängija, Venemaa koondisega EM- ja MM-medaleid võitnud Vitali Nossov. Ta rääkis „number viite“ muutuvast rollist tänapäeva korvpallis, samuti tõi esile selle ampluaa kõige säravamad esindajad VTB Ühisliigas.

***
Elu muutub üldse kiiremaks. Appi tulevad targad seadmed ja kõrgtehnoloogia. Ka korvpall ei jää paigale. See areneb, mängukiirus kasvab, piirid positsioonide vahel muutuvad ähmasemaks. Väljakul saab mängijaid jagada veel vaid „väikesteks“ ja „suurteks“. Jah, „number ühe“ positsioon jääb löömatuks, kuid ka paljud „number kahed“ suudavad palli rünnakul liikuma panna. Juba ammu ei tehta enam vahet väikesel äärel ja ründaval tagamehel. Eesliinimehed võivad aga tegutseda kuni kolmel positsioonil – „kolmest“ „viieni“. Paremate meeskondade pikad suudavad väljakul absoluutselt kõike: suunata palli, visata kaugelt ja joosta kiirrünnakusse. Mis toimub korvpalli loomisest saati kõige ühesemalt selgema positsiooni, tsentrite esindajatega? Kas ainult korvi all mängivad vana kooli esindajad on veel alles jäänud?

Vanast koolist. Alustasin oma karjääri Saraatovi Avtodoris koos Jevgeni Pašutiniga. Ta oli alati tüüpiline mängujuht. Tema peamine eesmärk oli palli toimetamine tsentrile pick-and-rolli või teravuse abil. Mul polnud tol ajal mingit probleemi pärast kaitsjate ebavõrdset vahetust pall korvi toimetada. Minu leivaks olid Pašutini söödud, kogusin 25 punkti mängus. Ründelauast teenisin umbes 6 punkti. Kaitses tsementeerisid „number viied“ kolmesekundiala, ei lasknud vastastel saada läbimurretest kergeid korve, kuid seejuures ei suutnud kolmepunktijoonele välja tulla. Igas klubis oli oma kogukas ja aeglane tsenter, kelleni kindlasti toimetati pall ja kes mängis üks-ühele vastase üle. Meie kõva ja vaatemänguline võitlus käis korvi all. Jevgeni Pašutini, Vassili Karasjovi ja Sergei Bazarevitšita ei saanuks minust mängijat, keda meenutatakse ka 12 aastat pärast karjääri lõpetamist. Olen neile tänulik.

Uutest tendentsidest. VTB Ühisliiga parimates meeskondades ja NBAs mängivad tsentrid on võimsad ja kiired, samuti pikad atleedid. Nad suudavad rahulikult minna kaitses ka korvist kaugemale. Neil on stabiilne keskpositsioonivise, nad suudavad vastase üle mängida mitte ainult selg, vaid ka nägu ees, murravad põrgatusega kolmesekundialasse. „Number viied“ on nüüd mobiilsemad, nende tegutsemisraadius on palju laiem. Kuid ikkagi „teevad“ minu arvates praegu mängu tagamehed, eesliin on aga kui abistav element – kui sinu pikk mees pole just megatäht.
Euroopas on meeskondlik kaitse jõudnud uuele tasandile. Kui keegi saab korvi all palli, katab teda alati kohe kaks mängijat, nelja käe vastu on palli väga raske korvi saata, seetõttu söödetakse pall välja ja leitakse teine viskekoht. NBAs on veidi teised reeglid, seal võib teise rahulikult üks-ühe vastu üle mängida.

Persoonidest. Alustan VTB Ühisliiga ajaloo ühest paremast tsentrist Saša Kaunast. Ta oli oma positsioonil võib-olla terve Euroopa parim, esikolmikus kindlasti. Nüüd on ta Clevelandis ja praktiliselt ei saa mänguaega. Mis parata, see oli tema otsus.
On mõistetav, et kõik Venemaa korvpallihuvilised elavad kaasa Timofei Mozgovile. Tima saab 15-18 minutit mänguaega, kogub keskmiselt 10 punkti ja 6 lauapalli, kuid neljandal veerandil David Blatt teda praktiliselt ei saada väljakule.

Tänavusel EMil kasutas Jevgeni Pašutin 20-30 minutit Andrei Zubkovi tsentri positsioonil. Seejuures on tegemist puhta „number kolme/neljaga“. Sarnane seis on Andrei Vorontsevitšiga, kes samuti on võimeline seisma 10-15 minutit kaitses ükskõik kelle vastu. Treener lähtub siin olukorrast väljakul ja meeskonna vajadustest.

Vaatleme Himkit. Kui James Augustine ja Paul Davis olid vigastatud, langesid Ruslan Patejevi õlule suur vastutus ja mänguaeg. Nagu öeldakse: ühe õnnetus on teise õnn. Noor vene mängija tegi õnnestunud hooajalõpu ja pääses Venemaa koondisse. Tyrese Rice toitis teda rünnakul ja Patejev realiseeris oma visked. Nüüd on ameeriklased tervenenud ja Ruslan istub jälle pingil. Augustine ja Davis on küll üle 30sed, kuid nad on tippmängijad. Nad on liikuvamad ja suudavad rünnata ka korvist kaugemalt. Himkil on praegu šedööverlik tagaliin, eesliinis aga kõik lõpuks terved. Mina aga ikkagi vaatan valuga, kuidas Venemaa parim noor tsenter istub pingil ega saa mänguaega. Rimas Kurtinaitis peab loomulikult õigustama klubi ootusi, jõudma igal turniiril võimalikult kaugele ja seda ta praegu ka teeb.

Veidi teine olukord valitseb Saraatovis. Vladimir Rodionov kiidab Artjom Klimenkot, nimetades teda Venemaa tugevaimaks nooreks tsentriks, kuid mulle tundub, et mees ei mängi seda avanssi välja. Oleksin rõõmus, kui eksin, ning vabandan isiklikult Vladimir Jevstrafjevitši ja Artjomi ees, kui näen teda rahvuskoondises, või kasvõi Avtodoris keskmise mänguajaga üle 25 minuti. Ta on noor, kõigest 20-aastane ja kõik on veel ees, kuid minu meelest pole tal piisavalt iseloomu.

Zenitis on Andrei Desjatnikov, kes pani EMil vingelt üle Rudy Goberti pealt. Ta on liiga pikk ja kiirust napib, tegutsemaks kaitses pärast vahetust tagameeste vastu. Andreil on võimalus saada heaks tsentriks – kõik sõltub tema tahtmisest, olukorrast ja rollist meeskonnas. Loodan, et eksin paljuski ja temast tuleb tähtmängija.

Mulle väga meeldib NiĆŸni Novgorodi mehe Kaspars Berzinši tegutsemine. Ta on täpselt tsentrite uue põlvkonna esindaja: kiire, kerge liikumisega, viskab igalt positsioonilt. Ta suudab väljakul praktiliselt kõike. Tuleb lisada, et volgalastel on ka klassikaline korvialune mängija Rašid Mahalbasici näol. NiĆŸni on ses plaanis hästi komplekteeritud ja võib mängustiiliga varieerida.

Ei saa jätta rääkimata valgevenelasest Artjom Parahhovskist, kes esindas NiĆŸni Novgorodi eelmisel hooajal. Mulle meeldis tema tegutsemine väljakul, ehkki ma polnud varem tema vastu huvi tundnud. Nüüd Kaasanis on ta iseenda eelmise hooaja hale vari. Klassikalised „number viied“ sõltuvad mängujuhtidest, neid peab toitma söötudega. Jah, Artjom sai parema lepingu, kuid kaotas mängulises mõttes, sattudes teistsugust korvpalli harrastavasse meeskonda.

Sarnane on ka Kirilo Fessenko olukord. Parahhovski, Fessenko ja Vjatšeslav Kravtsov on klassikalised tsentrid. Kirilo tegi Avtodoris imesid. Ta teeb ka kõrgemal tasemel Lokos oma minutite jooksul töö ära, kuid neid mänguminuteid on ainult kümme. Kravtsov on CSKAs samas seisus – tuleb 5-10 minutiks väljakule, võtab lauda, tabab, võitleb. Kuid need mehed ei saa piisavalt mänguaega.

CSKA kerkib Ühisliigas paljude meeskondade foonil esile. Kaun lahkus ja ajakirjanikud hakkasid kirjutama, et CSKA nõrgenes. Klubi omakorda värbas Joel Freelandi, kes on aga siiani laatsaretis. Sel hooajal on aga ainult Unicaja suutnud eesliinis oma pikkuse ülekaalu tõeliselt maksma panna ja Moskva suurklubi üle mängida. CSKA kasutab aktiivset ja agressiivset, vahetustega kaitset, seetõttu saavad „number viie“ kohal edukalt hakkama kahemeetrine Kyle Hines, ääred Andrei Vorontsevitš ja Demetris Nichols, Pavel Korobkov on püüdlik, kuid ta meeldis mulle NiĆŸnis rohkem. Ma ei tea, kas ta võitis klubivahetusest.
Esile nn kerkinud terve plejaad „ebaõigeid number viisi“. Pikad, üle 210 cm pikad mehed, kes viskavad rohkem eemalt kui korvi alt. VTB Ühisliigas on niisuguseks Artjom Zabelin Avtodorist. NBAs on see aga minu lemmik, New York Knicksi lätlane Kristaps Porzingis, kellest olen lihtsalt vaimustuses. Tema 216 cm pikkuse juures pole võimalik öelda, millisel positsioonil ta tegutseb.


Tänasest reaalsusest. Jah, kahju, aga mida teha… „Number viitel“ pole korvpallis enam seda rolli, mis oli varem. Peaaegu pole enam jäänud niisuguseid tsentreid nagu Vladimir Tkatšenko või Arvydas Sabonis. Lisaks arvan, et Tkatšenko või minu tüüpi mängijad ei saaks enam keskpositsioonivisketa mängida kõrgel klubitasandil või koondises. Asi pole selles, et neil mängijatel poleks laia rünnakuarsenali, vaid kaitses tuleb vahetuste korral suuta takistada vastase tagameest viie meetri kaugusel korvist. Just sellega peavad tänapäeva tsentrid hakkama saama. Ma ei usu, et klassikalised „viied“ välja surevad, kuid kõik muutub selles maailmas. Korvpall pole erand.


Vitali Nossov,
MMi ja EMi hõbemedalimees

Jaga
Meeldib?
10
Sponsors