Mängijate ränded jaanuaritormis. Lev Tigai blogi

Tänaval tuiskab ja külmetab, korvpallihooaeg on aga haripunktis. Tõsi, paradoksaalsel kombel meenutab see haripunkt hispaaniapärast siestat. Sügisel tulnud uued mängijad ja treenerid on saanud harjumuspäraseks, meeskondade mängupilt on paika loksunud, põhiturniiri lõpuni on aga liiga palju selleks, et hakata tõsiselt võtma treenerite tüüpilise fraase stiilis „meile on iga mäng finaal“.

Selektsionääridele on talv aga teine kuum aeg suvise kahe hooaja vahelise perioodi kõrval. Viimane võimalus täita auke koosseisus, mis tekkinud kas hooaja jooksul või on olnud juba sügisest saati. Iseenesest ei juhtu midagi. Ning päev, mil üleminekud keelatakse, läheneb üha.

Sel nädalal tuli kaks uudist: Himki värbas Josh Boone’i, Euroopa meedia aga teatas Mardy Collinsi üleminekust teise Venemaa tippklubisse Lokomotivi. Tõsi, neist teine pole veel saanud ametlikku kinnitust. Kuid Krasnodaris ei kiirustata seda ka ümber lükkama ning järelikult on koos selle suitsuga pigem ka tuld.
Boone’i ja Collinsi karjääris on palju ühist. Mõlemad ameeriklased (esimene neist on küll valge, teine mitte) on 31-aastased, „nullindate“ teisel poolel kuulusid mõlemad mõne aasta NBA klubide pingisügavusse. Selle kümnendi alguses sai neil sellest küllalt, nii et mõlemad rändasid laias maailmas: Venetsueelas, Hiinas, Filipiinidel, D-liigas – ja ka keskpärastes Euroopa klubides. Tõsi, Collinsi viis miski imeline tuul üle-eelmisel aastal ka Olympiacosesse, kuid see pool hooaega ei jätnud teda fännide mällu ega ka statistikasse. Ka Boone’i – ehkki ta mängis viimastel kuudel VTB Ühisliiga publiku silme all Kalev/Cramos ja juhib lauapallide edetabelit (11,5 mängus) – ei saa pidada laiale korvpalliavalikkusele hästi tuntud meheks.
Milleks Himkile tsenter, Lokole aga tagamees või väike äär, saab aru. Moskva oblasti klubi kaotas lõpuks usu sellesse, et „kaasaegse meditsiini piiramatud võimalused“ on võimelised peatama Paul Davise alalise vigastatud oleku. Detsembris värvatud Dmitri Sokolov asendab – kogu austuses tema vastu – Davist vaid osaliselt. Krasnodaris jäeti ukrainlasest tsentri Kirilo Fessenkoga hüvasti mitte tervise pärast, vaid teadlikult – et vabastada leegionäri koht mõnele väiksema positsiooni mehele. Tugevdust on aga vaja, eriti rünnakul. Kui põhisnaiper Malcolm Delaney on hoos, ei anna ta päästikku kellelegi teisele. Kuid alati ei suuda ta visata poole veerandajaga 20 punkti a la Michael Jordan.
Nii et mõlemad klubid vajasid uusi mehi. Jääb vaid arutleda – kas Boone ja Collins on täpselt need, keda vajati? Kuidas seda teha? Väga lihtne! Videoarhiiv aitab.
Püüdsin vaatamiseks võtta võimalikult värskeid mänge mõne tugeva vastasega. Detsember, Euroliiga, Strasbourg – Himki. Mäletan, et oli hea võitlus. Vaatame siis, kes te selline olete, Mardy Collins…

Tuli välja, et mitte miski äär, vaid mängujuht. Täpsemalt universaal. Mängib oma 198 cm pikkuse ja võimsa keha juures positsioone „ühest“ „kolmeni“. Strasbourgis aga põhiliselt „ühte“. Hoiab palli hästi, söödab normaalselt. Korralik läbimurre (mis säärase füüsise juures pole ka üllatav). Vise… Mitte et päris puuduks, kuid liiga hea tabavusega mees ei hiilga. See-eest kaitses – isegi väga hea. Nii „istub“ ise hästi jalgadel kui jõuab ka kaaslasi abistama.
Üldiselt päris huvitav mängija. Sobib probleemideta Georgios Bartzokase buldogide-palliröövlite kaitsvasse kompaniisse. Kuid milleks kreeklasest treenerile veel üks niisugune, kui tal juba on Voronov, Draper ja Bõkov? Mängu juhtimisel Collins aitab. Kuid rünnakuteravuse loomisel – väga ei näe enam.

Hästi, läheme Boone’i juurde. Vaatame samuti detsembrikuist mängu, UNICSiga… Ütlete, et tsenter? Kalevi jaoks võis see nii olla, kuid Himki jaoks… On olemas erinevaid 208 cm pikkusi mängijaid.

Vaieldavat pole, lauapallide järele läheb Boone „nagu kuulipildujast“. Nii oma kui ka võõras lauas. Kuid erilist soovi trügida täisväärtuslike, Parahhovski kaliibriga „number viitega“ ma väga ei märganud. Samas rõõmustas snaipriarsenal. Keskpositsioonivise – seesama, millest Himki Daviseta puudust tunneb – on Boone’il kombes. Viskab ka poolhaake, suudab palli pika hüppe abil korvi keerutada. Ründab kiirelt, heas mõttes ülbelt, pauside ja kõhklusteta. Pluss hüppab kõrgele ja jooksul kiirelt. Sealhulgas kiirrünnakusse.
Tuleb välja, et Himki värbas seda tüüpi mängija, keda neil polnud. Kes võib seega seniseid teatud puudusi paigata. Kas mehe nime taha kirjutatakse „suur äär“ või „tsenter“, on teisejärguline.
Aga oodake… Mis meil seal EuroCupil toimub? Euroliigast tollesse sarja kukkunud Strasbourg juhib viimasel veerandil Avtodori vastu 15 punktiga, ja kes on prantslaste resultatiivseim? Jah, seesama Mardy Collins. 19 punkti, 5 lauapalli, 5 korvisöötu, lisaks kolmesed neljast kaks! Kas ma jätsin ennist midagi vaatamata?...
Aga ärgem rutakem sündmustest ette. Seni kuulub Collins Strasbourgi ning pole välistatud, et Loko selektsionäärid peavad veel hakkama mõnda teist meest otsima. Veel – Peterburi Zenit otsib pikka meest vigastatud Kyle Landry asenduseks.