Justin Gray:
Nüüd sõbrad teavad, kus asub Minsk

Hooaja algul valmistanud oma mänguga peamise üllatuse Tsmoki-Minsk – Valgevene meeskond alustas esimest korda klubi ajaloos VTB Ühisliigas kahe võiduga, kusjuures need saadi võõrsil!

Viimati Krasnojarskis peetud mängu kangelane, võiduviske autor Justin Gray räägib intervjuus „draakonite“ ümbersünnist, Minski lemmikkohvikust ja uutest ambitsioonikatest eesmärkidest.

Justin, teie tabasite otsustava viske lisaajal Jenissei vastu – lõpuks ometi naeratas meeskonnale õnn pingelises lõpus?
Oi, see oli keeruline mäng. Olen uhke, et suutsime saavutada edu ega murdunud, kui olime kümne punktiga taga. Teil on õigus, eelmisel hooajal meil tihti otsustavatel hetkedel ei vedanud. Surusime pahameelest rusikad pihku, kuid jätkasime tööd, sest teadsime, et varem või hiljem see tasub end ära. Ning pole tähtis, kes tabas otsustava viske – peaasi, et see tõi meile võidu.

Mille poolest tänavune Tsmoki-Minsk põhimõtteliselt erineb mulluse hooaja meeskonnast?
Oleme muutunud enesekindlamaks. Eelmise hooaja lõpp näitas, et suudame võita tugevaid meeskondi ja tekitada isegi suurtele tiimidele probleeme. Hästi sulasid meeskonda uued mängijad, kes on samuti aidanud meie arengule kaasa. Treener usub meisse ja meie temasse. Praegu naudime seda mängu ja õhkkonda, mis meeskonnas valitseb.

Suvel otsustasite pikendada lepingut Tsmokiga. Mis mõjutas seda otsust?
Ausalt öeldes, tunnen end Minskis mugavalt. Kujunenud on head suhted treenerite, juhtkonna ja klubikaaslastega. Leian, et suutsime kiiresti kätte saada meeskondlik „keemia“ ja seetõttu ei kippunudki kuhugi ära sõitma. Isegi sellele vaatamata, et mõnes teises kohas võinuksin teenida rohkem raha. Õnnel ei ole siiski hinda.

Eelmisel hooajal te sisuliselt puhusite „draakonitele“ uue elu sisse. Millise hinnangu annate enda esitusele?
Selge, et peaaegu iga sportlane nõuab endalt palju ja seab eesmärke, mida pole lihtne täita. Seepärast ma polegi kõigega rahul, eriti, kui arvestada põnevates lõppudes kaotatud kohtumisi. Teisest küljest tegin lühikese ajaga nii palju kui suutsin. Näiteks loobusin individuaalitsemisest ja tegutsesin vastavalt treeneri nõudmistele. Eelmisel hooajal suutsime lõpus vältida viimast kohta ja võitsime kodus 4 mängu järjest. See oli meile tasu treeningul tehtud kolossaalsete pingutuste eest.

Selle võiduseeria käigus näitas ennast heast küljest noor Jevgeni Beljankov. Millise hinnangu annaksite meeskonna valgevenelastest mängijaile ja mida võiksite neile soovitada?
Ženja ei jää näiteks füüsiliselt alla paljudele NBA mängijaile. Ta on atleetlik, kiire ja kõrge töövõimega. Viimane omadus iseloomustab ka teisi meie noori. Nüüd saabub nende karjääris aeg, mil tuleb anda maksimum edasise arengu nimel. Mis puudutab eksimusi, siis neid teevad kõik, keegi pole ideaalne. Peamine on teha neist õiged järeldused. Ei saa keskenduda minevikule, eelmisele mängule, veerandile või viimasele pallivaldamisele, vaadata tuleb ainult edasi. Seepärast oleks noortele kõige tähtsam õige suhtumine, aga kõik ülejäänu on neil juba olemas. Lisaks on neil hea treenerite staap, kes kindlasti märkab arengut. Püüan ka ise neid aidata.

Olete meeskonnas juba praktiliselt aasta, milline on selle perioodi peamine mälestus?
Ütlen ausalt – mind pani näiteks imestama, et minu endine partner Rashaun Freeman tegi hästi süüa. Alles hiljem sain teada, et ta oli ülikoolis kokakunsti õppinud. Peaaegu iga kodumängu eel valmistas Rashaun midagi maitsvat. Huvitav, et selliste meeskonnakaaslastega polnud ma veram kunagi kokku sattunud. Veel meenuvad pidevad meeskonnasisesed naljad, mis jällegi näitab tiimi head „keemiat“.

Kuna te puudutasite toidu teemat, siis küsin: kuidas teile meeldib valgevene borš?
See on väga maitsev. Veel meeldis üks teine supp, mille nime ei mäleta – see sisaldab kana ja riisi. Tavaliselt tellin seda „Lidos“ - see on suurpärane koht, mida sageli külastan, eriti pärast seda, kui mu abikaasa siia saabus.

Kas teie perel on ka Minskis mõnus elada?
Jah, kahtlemata. Mu poeg läks rahvusvahelisse kooli, kus ta saab tutvuda erinevatest kultuuridest inimestega ja leiab sõpru igast maailma nurgast. Kahjuks pole meil kuigi sageli aega linnas jalutada. Seepärast ei ole Minskis näinud veel kõike, mida olen planeerinud vaadata. Praegu võin ainult esile tõsta kohalike elanike siirust ja headust. Kahjuks ei teadnud paljud mu sõbrad, kus asub Minsk, mõned polnud sellest linnast isegi kuulnud. Kuid filmi „Võimatu missioon“ uue osa paljud võtted toimusid just Minskis ja nüüd said kõik sellest linnast teada. Pealegi on „draakonod“ hakanud võitma – ka see ei saa jääda tähelepanuta!

Mida peaks Tsmoki-Minsk tegema, et alanud hooaeg oleks eelmisest edukam?
Peame uskuma endasse. Uskuma, et suudame võita iga mängu. Tean, et see tundub liiga paatoslik, kuid just eneseusust sõltub tihti mängu tulemus. Lisaks on tore, et kõik mehed naasesid suvepuhkuselt heas füüsilises vormis. Loodame, et meil veab – suudame vältida tõsiseid vigastusi ja teisi ebameeldivaid hetki.