Šved ja Rice: kui palju annab kokku 1+0? Lev Tigai blogi

Tere kõigile! Nii neile, kel on olnud ebaõnne minu teistes kohtades avaldatud kirjutisi varem lugeda kui ka neile, kes riskisid praegu seda esimest korda teha.
Ma isegi ei tea, mida-keda rohkem tänada: kas soodsat tähtede seisu või VTB Ühisliiga kalendri koostajaid. Märge Himki – Loko oli mu kalendris loomulikult olemas ja juba kusagil kauges novembris tõi kaasa rikkalikuma süljejooksu. Ootused ja tegelikkus kattuvad tavaliselt harva, ja kui kattuvad, siis peamiselt kehvemale poole. Siin läks aga vastupidi – hullumeelne, hooaja senine parim mäng, pealegi kahe lisaajaga. Sa justkui tellinuks restoranis tavalisi vähke, aga nende asemel tooduks sulle vabanduste saatel homaar – kusjuures veel meeldiva garneeringuga, kust ei puudu kalamari.

Selle pidusöögi detailidest võiks veel pikalt unistada. Aga kui välja tuua põhiline, siis minu äraspidise maitse jaoks sündis kõige huvitavam episood teise lisaaja teisel minutil. Himki oli viie punktiga ette pääsenud, Loko treener võttis time out’i, ning pärast seda platsile naastes arutasid Moskva oblasti meeskonna kaks mängijat elavalt millegi väga tähtsa üle. Ei rohkemat ega vähemat.
Mõni sekund hiljem sai üks neist kahest oma lauast palli ja andis selle mõtlemata teisele, käest kätte. Teine ütles vastuseks esimesele midagi. Esimene vastas. Pärast välknõupidamist jäi pall taas esimese kätte. Järgnes rünnak ja seejärel võit.

Neid mängijaid kutsutakse Aleksei Švediks ja Tyrese Rice’iks. Venelane ja ameeriklane. Valge ja must. Mängujuht ja – mängujuht. Snaiper ja – snaiper. Terav – ja veel teravam. Nad leppisid lõpuks kokku! Nad hakkasid mängima koos ja teineteisele söötma!

Sügisel, kui Himki alles ostis Švedi, arutasid kõik täie rahuga tema Euroopa selle hooaja kuuldavasti rekordilist lepingut. Klubi nimetas 3,4 miljonit eurot hooaja eest tugevalt ülepakutuks, kuid midagi muud (sealhulgas rekordilisust) konkreetselt ei eitanud. Samal ajal näis Rice’i positsioon Himkis kõigutamatu: ta lisas veel Maccabiga saavutatud Euroliiga Final Fouri MVP tiitlile analoogilise ka Himkiga 2014/15 võidetud EuroCupil ning mitteametlikult VTB Ühisliiga kõige eredama korvpalluri nimetuse. Ja need kaks meest hakkasid mängima ühes meeskonnas…

Šved (talle tuleb au anda!) pidas end algusest peale väärikalt ülal. Ta (sellise lepingu juures!) sekkus päris rahulikult pingilt ja jäi rahule sellega, mis anti. Nii mänguaja kui ka resultatiivsuse mõttes. Suuri skoore, olgugi et kord nädala-paari jooksul, hakkas ta kohe tegema – mis on tema snaiprivõimete juures ka loomulik.
Kahtlustan, et Rice ootas seda. Ja kui ära ootas, hakkas – kuidas nüüd öeldagi… Muutus armukadedaks. Ja kadedalt mängima. Näiteks oli juhus, kui ameeriklane enda kehval ja Švedi heal päeval, tuli lõpus tagasi väljakule ega andnud enam kellelegi palli. Tegi ühe eksimuse teise järel ja meeskond kaotas. Oli ka teisi näiteid…

Nad teadsid ette, et nad on konkurendid. Ja mis ka ei juhtuks, jäävad konkurentideks. Kuid nüüd (annaks jumal, et ma ei eksiks) said nad lõpuks partneriteks. Nad hakkasid kokku leppima. Ja niipea, kui see sündis, ületas efekt ootusi – eelkõige nende endi omi! Sest lähedasega konkureerimine – see on närvid, närvid, närvid. Aga mängida suurt korvpalli koos ja teineteisele sööta… See on lihtsalt tõeline kaif!
Nende särginumbrid on märgilised: Šved 1, Rice 0. Kahendkood, millest piisab kogu meie elu ümbritsevate arvutite jaoks. Miljardid ja miljardid kombinatsioonid. Praegusel juhul ei tule aga üldse välja aritmeetiline lahendus – mõnikord võrdub 1+0 täpselt 0, teinekord aga 10ga. Kaks tugevat, kuid samas sarnast mängijat võivad meeskonna jõudu poole võrra vähendada, aga ka vastupidi – kümnekordistada.

Olukord Rice-Šved on tüüpiline, aga ikkagi keeruline. Niisugused paarid söövad harva koos õhtust. Aga kui ikkagi teevad seda ja ületavad teatud võtmebarjääri (siin on tähtis treeneri roll, praegu näib Rimas Kurtinaitis „kaua kannatanud võitjana“), siis tulemu-u-us… Meenutage sarnast olukorda CSKA tagaliinis aasta tagasi, mil Teodosic sooritas imesid, uustulnuk De Colo aga tuli pärast vigastust tagasihoidlikult mängu tagasi – ning võrrelge seda praeguse olukorraga. Aeg lendab ja seda tuleb vaid õigesti kasutada.

Või võtame „ühise evolutsiooni“ näiteks teise mängujuhtide paari, 2002. aastal Kreeka klubidest praktiliselt ühesuguses staatuses CSKAsse tulnud Holdeni ja Papaloukase. Kokkuvõttes said mõlemad suurteks.
Miks ma kõigest sellest räägin? Sest esmaspäeval astusid Šved ja Rice ilmselt otsustava sammu Venemaale veel ühe suure meeskonna loomisel. Ja see on praegu ükskõik millisest tabeliseisust tähtsam. Võime vaid konstateerida: see meeldiv areng toimus VTB Ühisliiga egiidi all.