Victor Rudd:
Ma ei näidanud kõike, mida oskan

Märtsikuu MVP, Nižni Novgorodi ääremängija Victor Rudd andis intervjuu meie veebiküljele ja Sport-Ekspressile.

Nižnilased olid eelmise kuu üllatuste peamised sepistajad. Märtsis käisid Nižnis „Loko“ ja UNICS, aga ainsa kaotuse said volgalased mitte neilt, vaid Krasnõi Oktjabrilt. Ettearvamatus – nii pluss- kui ka miinusmärgiga – on saanud juba nižnilaste visiitkaardiks. Kuid nende seas on ka mees, kes toodab väljapaistvaid esitusi kui konveierlindilt.
Loomulikult käib jutt Victor Ruddist. Ameeriklasele, kes veedab esimest hooaega väljaspool USA piire, on käigu pealt langenud erakordne vastutuskoorem. Ta saab rohkem kui 30 minutit mänguaega, on peamine rünnakute lõpetaja ja tihti katab vastaste kõige ohtlikumat viskajat.
„Minu profikarjäär pole kaua kestnud, nii et see on mu esimene individuaalne auhind,“ tunnistas Rudd. „Muidugi see ei ole veel unistuste piir, kuid on meeldiv, et minu panus meeskonna edusse on teeninud tähelepanu. Kuid ma ei ole sugugi näidanud veel kõike, mida oskan. Loodan, et jään kauemaks VTB Ühisliigasse ning avanen siin täielikult.“

Märtsis sai Nižni kahe kõmulise võidu autoriks – alistati Lokomotiv-Kuban ja UNICS. Kas see on teie meeskonna reaalne tase?
Oleme hooaja jooksul juurde pannud. Minu arust mängime juba kaks kuud tõeöiselt hästi. Lihtsalt ei jätku veel stabiilsust. Näiteks Volgogradis andsime ära mängu, mille pidanuksime võitma. Kuid võidud suurte üle lisavad enesekindlust. Seda enam, et UNICS-iga võime kohtuda ka play-offis.

Juba hakkate jälgima potentsiaalseid vastaseid?
Ei, seda ütlesid treenerid enne mängu. Oleme seitsmendad ja nemad teised, seega kui play-off algaks täna, siis läheksime nende vastu. Üldiselt ma ei vaata tabelit ega jälgi, kes kuidas on mänginud. Minu jaoks eksisteerib ainult järgmine mäng.

Venemaal tuntakse Nižni Novgorodi juba ammu visaduse ja oskuse poolest üllatada favoriite. Kas olete jõudnud ka ise tunda meeskonna iseloomu ja hinge, mis aitab teil heidelda võrdselt klassi poolest tugevamate vastastega?
Kui aus olla, siis tean ma vähe VTB Ühisliiga ajaloost ja üldse Euroopa korvpallist. Nii et ma pole kursis, keda Nižni on varem võitnud. Kuid sellest, et meie meeskond võitleb alati lõpuni, sain kohe aru. Me ju ei võitnud lihtsalt niisama Venemaa tippmeeskondi: mitte ainult „Lokot“ ja UNICS-it, vaid ka Himkit ja CSKA-d. Ka mulle on iseloomulik anda endast väljakul igas episoodis parima. Küllap sellepärast sulasin ka kiiresti meeskonda.

Sügisel jäi Nižni ilma kahest tagaliini võtmemängijast: Eric Maynor ja Maksim Grigorjev said tõsise vigastuse ning langesid välja kogu hooajaks. Selle foonil tundub viimase aja edu veelgi uskumatum.
Kui jäime nendest ilma, algasid meeskonnale rasked ajad. Kaotasime rohkem kui võitsime. Kuid pärast kaotuste seeriat võtsime end kokku ja taipasime, et enam pole kuhugi taganeda. Poisid ei saa terveks enne tähtaega, seega on meil endil vaja olukorraga toime tulla. Esialgu õnnestub. Kuigi mõnikord olen mõelnud: mida oleksime suutnud parimas koosseisus? Usun, et olnuksime võimelised heitlema VTB Ühisliiga põhiturniiri teise koha eest.

Kas kohanesite kiiresti Nižni treenerite staabiga? USA-s on siiski meeskonna organiseerimisel teised meetodid ja protsessid.
Ei ütleks, et olnuks eriti vaja kohaneda. Jah, Ainars Bagatskise inglise keel on konarlik, aga kõigest, mis puudutab korvpalli, saan aru. Seda enam, et tema abimees Arturs Štalbergs mängis ise USA-s ja valdab vabalt inglise keelt. Suhtleme temaga palju. Arturs aitab mul nüanssides selgusele jõuda. Töötasime temaga juba enne hooaja algust, kui Bagatskis treenis EM-võistlustel Läti koondist.
Korvpalli mõistmises ei ole meil Bagatskisega probleeme. Tunnen tema usaldust, sest mängin peaaegu vahetuseta, ning minul lasub suur vastutus nii rünnakul kui ka kaitses. Vaheaegadel juhendab ta peamiselt vene keeles, kuid saan temast aru, sest ta joonistab skeemi tahvlile. Kui midagi jäi arusaamatuks, siis võin seda täpsustada Rašidi (Mahalbasic), Dima (Hvostov) või Simoni (Antonov) abiga.

Paljud arvavad, et USA-s on põhihooaeg vaid soojendus „tõelisele“ korvpallile. Kas tunnete heitluse intensiivsuse osas kontrasti Euroopaga?
Ülikooli korvpallis lõdvaks ei lasta, seal mängib meeskond „surmani“. Kuid D-liigas on teistsugune olukord. Sinna kogunevad mängijad, kel on jäänud napilt puudu pääsust NBA-sse ja annet jätkub neil taevani. Euroopas pole mängijad võib-olla nii andekad, kuid kõik on hästi ette valmistatud ja väga töövõimelised. Nii et olen õnnelik, et ületasin ookeani. Siin sunnivad vastased ka mind paremini mängima. Tundub, et hooaja algusega võrreldes olen saanud teistsuguseks mängijaks.

Kas peate silmas, et kohanesite Euroopa korvpalliga või hakkasite korvpalli vaatama teise pilguga?
Ilmselt nii seda kui teist. Algul oli raske aru saada reeglitest. Näiteks tegin palju jooksusid, sest Ameerikas järgitakse seda reeglit teisiti ning harjumus istub sees. Kuid asi pole ainult selles: Euroopas on vea hind palju kõrgem. Siin on kõik mängijad targad ning kui sa kaotad palli, siis tõenäoliselt sind selle eest karistatakse. Selline olukord paneb oma tegevuse üle mõtlema ja ümber õppima. Just mängu mõistmise osas olengi kõige rohkem edasi läinud.
On veel üks detail. Loen ennast mees-mehe kaitses tugevaks ja mulle meeldib vastast pihtide vahele haarata. Kuid Euroopas ei saa perimeetril nii tihedalt kaitsta nagu kodus. Näiteks kui mängisime CSKA-ga, tõmbas Nando De Colo mind mitu korda alt sama võttega. Ma panen käed ette, et takistada tal möödumist, aga tema seob ise ennast minu külge ja siis ajab käed laiali. Ja kohtunikud fikseerivad mulle vea! Olen harjunud palliga meest katma üsna karmilt, aga Euroopas selle eest karistatakse. Ikka pole veel harjunud sellega.

Kuid teie võite ju rünnakul sama võtet kasutada?
Muidugi! Suvel pööran tingimata rohkem tähelepanu sellele, et õppida provotseerima kontakti. Euroopas on kavalad mängijad, veendusin selles. Tähendab, ei tohi maha jääda. Viimasel ajal olen hakanud vaatama ka Euroliiga kohtumisi, et sealt midagi kõrva taha panna.

Nagu mõistan, on korvpalli vaatamine teie üks meelelahutusi. Näiteks, kui teie meeskonna liikmetel paluti soovitada fännidele sobivat seriaali uue aasta vastuvõtuks, soovitasite teie vaadata 2009. aasta NBA play-offi seeriat Denveri ja Lakersi vahel.
Viimasel ajal on ka minnu ellu tulnud seriaalid, võib-olla nüüd vastaksin teisiti (naerab). Kuid korvpall on ikkagi suure vahega esikohal. Alustan oma sessiooni USA üliõpilaskorvpalliga – seal käib alati kõva andmine. Kui tudengid on ära mänginud, lülitan ümber NBA play-offile. Nüüd olen menüüsse lisanud ka Euroliiga. Ning koos sellega ka naudin, kuidas elataks kaasa Euroopa areenidel, eriti Türgis. Sellises õhkkonnas mängimine on võrreldamatu elamus. Kui kohtusime Maccabiga EuroCupi play-offis, olid Tel Avivi tribüünid pilgeni täis ja elasid mängu sees. Esimest korda nägin sellist toetust, see oli unustamatu.

NBA on teie unistus. Aga kas teil on ka lemmikmeeskond?
Praegu ei ole. Elan kaasa sõpradele ja tuttavatele, kellega koos mängisin koolis ja ülikoolis.

Mida arvate, kas Golden State ületab Michael Jordani Chicago rekordi ja võidab põhihooajal 73 mängu (praegu on Warriorsil selleks vaja võita 4 mängu 5st – toimetuse märkus)?
Neile on see jõukohane. Kuid vastased on finišisirgel ka tõsised. Näiteks San Antonio. Pealegi olen kindel, et rivaalid üritavad neil takistada rekordi saavutamist. Nägime seda juba viimasel Tähtede Mängul: kui Paul George lähenes Wilt Chamberlaini resultatiivsusrekordile, hakati teda katma tunduvalt tähelepanelikumalt.

USA-s on palju põhjendamatuid stereotüüpe Venemaa kohta. Kas oli raske otsustada üleminekut?
Teglikult sündis otsus Nižnisse mängima tulla üsna kiiresti, ei jõudnud palju isegi mõelda. Hakkasin alles hiljem uurima: küsisin Euroopas mänginud meestelt, milliste raskustega nad kokku puutusid. Kui saabusin siia, mõistsin, et kõik on palju parem, kui mulle kirjeldati. Seda enam, et algul oli koos minuga ka Eric, nüüd aga aitab kõiges Rašid. Ilma temata oleksin kadunud. Ta räägib vabalt inglise keelt, kuid mõistab hästi ka vene keelt. Kui kuhugi lähen, siis ainult koos temaga. Leidsin endale lapsehoidja (naerab). Aga üldiselt Venemaa elu mulle sobib. Saan üsna edukalt ka üksi hakkama: teen mida tahan ja keedi ei sega.

Kuid poja järele tunnete kindlasti igatsust?
Ja kuidas veel! Tema pärast sõitsin detsembris paariks päevaks koju. Poeg ongi ainus põhjus, mille tõttu koduigatsust tunnen.

Miks te ei võtnud teda kaasa?
Oli selline idee. Kuid hooaja algul olime palju sõidus. Miks siis teda tuua Venemaale, kui ma ise olen niikuinii pidevalt eemal. Nüüd viibime hoopis sagedamini Nižnis, kuid ülelennu jaoks oleks juba hilja. Enamik hooaega on möödas, võin kannatada. Pealegi on tulemas play-off, mis nõuab esmajoones korvpallile keskendumist.

Sport-Ekspress