Perry Jones Himkis. Kuidas see hakkab olema

Suviste üleminekute rahuliku käigu rikkus Moskva oblasti Himki. Kuni leek pole jahtunud, rääkis Nikita Belogolovtsev spetsiaalselt VTB Ühisliiga kodulehele, kes on Perry Jones ja miks temaga läheb huvitavaks.

***
Uuestisünd. Perry Jones tuli just selleks Himkisse. Omaaegne NBA üks intrigeerivamaid talente, endine Oklahoma City ja Bostoni ääremängija püüab VTB Ühisliiga abil puhuda oma karjäärile uue hoo sisse. Jones püüdis kolm aastat kinnistada kohta Kevin Duranti ja Russell Westbrooki meeskonnas, eelmisel aastal aga jäi välja Bostoni koosseisust.
Nüüd, pärast Anthony Randolphi lahkumist Lokomotiv-Kubanist pretendeerib Himki uus mees meie tšempionaadi ühe domineerivama ja efektsema eesliinimängija tiitlile. NBA, jälgi teda hoolega!

Läbi vintsutuste…

Veidi ajalugu. Perry Jones sündis Louisianas ja sattus varakult skautide vaatevälja. Koolipoisina kuulus ta stabiilselt riigi kõige lubavamate talentide esikümnesse. Esimesel aastal Baylori ülikooli tegi Jones hea statistika (13,9 punkti, 7,2 lauapalli ja 1,2 korvisöötu), ainult et meeskond jäi ootamatult märtsihullusest eemale. Jones pidanuks sellele vaatamata kuuluma draftis esikümnesse, kuid ta otsustas paljudele ootamatult jääda veel üheks aastaks ülikooli, et kasvada nii isiksuse kui ka mängijana. Teisel hooajal oli tema statistika praktiliselt samasugune ja teda hinnati endiselt ühe kõrgema valikuna.

Kuid kõik Jonesi lootused drafti kõrgele valikukohale ja koos sellega ka soliidsele lepingule kadusid seoses kartustega tema põlve seisundi osas. Ta valiti lõpuks alles 28ndana just finaali jõudnud Oklahoma City poolt.

Saatuse irooniana ei seganud Jonesi NBA karjääri alguses üldsegi vigastused. Ta oli üheaegselt liiga hea ja liiga halb, tema plussid, mis aitasid koolis ja kolledžis läbi lüüa, muutusid miinusteks, mis ei aidanud NBAs kohta leida. Initsiatiivi enda peale võtma harjunud Jones sattus meeskonda, kus tema positsioonidel kuulusid algkoosseisu Kevin Durant ja Serge Ibaka. Ta ei suutnud end rotatsiooni mängida, tal polnud selget tugevat omadust, mis teinuks temast sitke vahetusmehe. Ta tegi kõike üldiselt hästi (viskas korralikult, ei jäänud kaitses suurt hätta, söötis hästi), kuid tipptasemel seejuures mitte midagi.

Selle tulemusena näitas ta oma parimat korvpalli kolmandal NBA hooajal lühikese aja jooksul, kui Duranti (ja veel poole koosseisu) vigastused lennutasid Jonesi algviisikusse. Müütide kohaselt oli ta 30-punkti-mees, kuid reaalselt jõudis selle summani ainult korra.

Jones kogus hooaja 2014/15 viies esimeses mängus keskmiselt 15 punkti, tabades mängust 45,7, sealhulgas kaugelt 33,3% täpsusega. Järgnes vigastus, mille järel Jones ei suutnud endisele tasemele naasta.
Perryt segas ka asjaolu, et talle ei leitud kindlat positsiooni. Ta tuli liigasse pika (211 cm) ja liikuva, hea viskega mängijana, kes paberil on võimeline katma vähemalt kaht positsiooni. Karmis reaalsuses ei katnud ta aga ühtegi. Väikestele äärtele ei jõudnud ta järele, suured ääred lükkasid ta korvi all ära. Tugevaks rünnakumängijaks saamist pärssis tõeliselt stabiilse viske puudumine. Oklahomas oldi mõnda aega nõus ootama tema potentsiaali avanemisega. Kohalikus pressis pakuti, et toonane juhendaja Scott Brooks valmistab Jonesist ette universaalset relva LeBron Jamesi vastu. Kuid seda ei juhtunud ning headest noortest küllastunud Bostonis ei leidunud talle järgmisel hooajal enam meeskonnaski kohta…

Tähtede järele?

Ma ei meenutanud loo alguses juhuslikult Anthony Randolphit. Nad on sarnase saatusega mehed: suured lootused, koha otsimine NBAs, lõputud püüded end rotatsiooni mängida ja siis Venemaale tulek. Siin on Jonesil kõik võimalused oma eelkäija edu vähemalt korrata. Jones hakkab põhiliselt mängima „number nelja“ kohal, kuid ta on võimeline katma praktiliselt kõiki Euroopa „kolmesid“, kui Himki mängib pika viisikuga, ning lühikese koosseisu korral jooksma vastaste tsentrite eest ära. Jones pole vähematleetlikus Euroopa korvpallis enam „liiga aeglane ja liiga kerge“, vaid vastupidi, „piisavalt tugev ja väga kiire“. Ta suudab näidata kogu oma arsenali: kaugviset ja läbimurret ning kohati hakata ka point-ääreks, unustamata seejuures visete blokeerimist.

Euroopas on raske ehitada meeskonda terveks sajandiks. Koosseisud muutuvad igal aastal ning see protsess ainult tugevneb pärast seda, kui NBAs hakati rahapakkidega loopima igaüht, kes suudab kasvõi paar korvi visata. Aasta tagasi Aleksei Švedile soliidse tšeki välja kirjutanud Himki tekitas endale selge nurgakivi, kelle ümber saab laduda vundamendi ja seejärel juba terve organisatsiooni. Kuni neil on Šved, tuleb tegutseda ülehelikiirusel. Siit saab täie kindlusega teha kaks järeldust: niisugused meeskonnad meeldivad publikule ja niisugustele meeskondadele sobib väga Perry Jones.

Nikita Belogolovtsev