Tühja sest maniküürist!

Tere kõigile!

VTB Ühisliiga hooaeg on lõppenud. Turniiri uus formaat – 16 meeskonda mängisid alagruppidesse jagamata omavahel läbi – õigustas end: põhihooaeg oli Ühisliiga ajaloo säravaim. Nagu teate, kuulub meistritiitel taas CSKA-le.

Paljud spetsialistid ootasid play-off’ilt enamat, kuid armeemasin ajas teel finaali „enda alla“ esmalt Astana ja seejärel Nižni Novgorodi 3:0. Teine poolfinaalseeria Lokomotiv-Kubani ja Himki vahel pakkus aga tõelise viie mängu pikkuse draama. Himkilaste murdumatu iseloom väärib suurt austust. Nad tegid seda vigastustele, väsimusele ja ennustustele vaatamata – jõudsid finaali.

Tõsi, otsustavaks heitluseks CSKAga enam jõudu ei jätkunud. Sihikindlalt, keskendunult ja motiveeritult jätkanud armeelased jõudsid kindlalt oma sihi, meistritiitlini. Hooaeg lõppes Himkis peetud kolmanda finaalmänguga, kus CSKA ujutas kogu hingest väljaku šampanjaga üle ja nautis võitu.

Selle hooaja kangelastest rääkides tahaksin esimesena välja tuua Andrei Vorontsevitši. Ta pääses tšempionaadi käigus korduvalt erinevate kuude sümboolsesse viisikusse, tunnistati nii mitmel kuul kui ka hooaja kokkuvõttes rahvuskaaslaste seas parimaks, oli ka parim kaitsemängija ning lõpetuseks teenis play-off’i MVP tiitli!

On väga meeldiv, et Vorontsevitš näitas nii kõrgel tasemel korvpalli ja avanes kogu hiilguses. Te aga räägite, et tuleb karmistada leegionäride limiiti… Ärge segage jalgpalliasju korvpalli! Kui mängija on vajalik, tulemuslik ja kuulab treeneri näpunäiteid, ei hoia keegi teda pingil.

Veel üks play-off’i kangelane on Sergei Monja. Temagi tõestas, et ükski leegionär ei sega tal kõige rohkem väljakul viibimast, tabamast otsustavaid viskeid ja vastaseid efektselt takistamast.

Eraldi tahaksin rääkida Andrei Kirilenkost, kes otsustas hooaja keskel kodumaale naasta. Kirilenko mitte ainult ei tugevdanud armeelaste mängu, vaid tõstis ka märgatavalt huvi korvpalli ja meie tšempionaadi vastu. Mäletan, kui märgatavalt rohkem tuli Andrei esimesele CSKA kodumängule inimesi – kõik tahtsid elavat legendi näha oma silmaga.

Samuti hakkame tundma puudust suurepärase hooaja teinud Saša Kaunast, kes võttis vastu otsuse lõpetada armeeklubi esindamine.

VTB Ühisliiga sai play-off’i aegu oma maskoti: hea hüppega ja palle pealt surunud leopard numbriga 29 köitis nii lapsi kui ka täiskasvanuid.

Ka minul õnnestus Ühisliiga maskotiga vestelda. Esimest korda Krasnodaris, kui me pärast poolfinaalmängu ajal tehtud tööd jõime koos Leoga ingveriteed. Teist korda Moskvas asuvas Sokolniki pargis, kui andsime koos Meistriklassi.

Nagu juba teate, sai leopard nimeks Buba – just seda, Nižni Novgorodi korvpalluri Jevgeni Baburini hüüdnime pakuti fännide poolt Liiga maskoti nimehääletusel kõige rohkem. See nimi on nüüd mitte ainult maskotil, vaid ka reaalselt eksisteerival leopardil, kes elab „Leopardi maa“ nimelisel kaitsealal. Loodan, et suutsime neile haruldastele loomadele, Amuuri leopardidele, samuti neid toetavale ja kaitsvale fondile juhtida üldsuse tähelepanu.

Hooaja lõpus õnnestus mul olla ka kahe väga huvitava võistkonna treeneri rollis. Esmalt oli võistkond „#Headuse laigid“, mille koosseisu kuulusid vene tähtsportlased, näitlejad ja poliitikud. Mäng oli heategevuslik, sissetulek läks vaimupuudega lastele. Olen väga õnnelik, et mul avanes võimalus osaleda Gošei Kutsenko korraldatud kampaanias, aidata lapsi ja treenida niisugustest tähtedest koosnenud võistkond.

Teine ülesastumine treenerina toimus VTB Ühisliiga korraldatud traditsioonilise „Sõprade mängu“ raames. CSKA areeni peaväljakule tulid enne esimest finaalmängu ajakirjanike võistkond ja Ühisliiga võistkond. Mulle kui VTB Ühisliiga töötajale jäi teine võistkond. Selle koosseisu kuulusid tõelised tähed: Jiri Zidek, Tomas Pacesas, Pavel Astahhov, Sergei Kuštšenko, Oleg Fokin...

Tegime päev enne mängu treeningu ja kui sisenesin armeesaali, mille väljakul seisis pallikorv üksi, tundsin esimest korda kahe aasta jooksul soovi mängida korvpalli. Head inimesed leidsid mulle kiirelt treeningriided ja tegin üle pika aja oma esimese trenni. Kuni alles kohanesin mänguga, ei andnud ajakirjanikud mulle armu, aga kui sain viske kätte, mul hakkas rünnakul minema ja meenusid ka firmanõksud kaitses. Siis tundsin juba – tühja sest maniküürist!

Muljeid jagus kõigile: nii kriimustusi saanud vastastele kui ka mulle, sest sain mängust suure rahulduse. Järgmisel päeval, juba ametlikus mängus otsustasin jääda pingile ja… kahetsesin. Kaotasime lõpusekunditel, kui seisul Nikita Zagdai ei leppinud seisuga 45:45, tormas pärast kellegi jalaga mängu mitte joone tagant palli välja viskama, vaid otse korvi suunas ja tabas. Korv loeti, me ei nõudnud videokordust ja lahkusime väärikalt väljakult. Ikkagi oli isegi sõprusmängus valus kaotada!

Sel hooajal lisandus mulle kohustusi, esindasin koos Jiri Zidekiga VTB Ühisliigat Euroliiga, ULEBi ja FIBA nõupidamistel. Oli palju huvitavaid komandeeringuid ja kasulikku suhtlemist, tänu millele sain hindamatuid professionaalseid kogemusi.

Ees ootavad järjekordsed FIBA büroo ja Euroliiga büroo istungid. Klubihooaeg lõppes, kuid suvi tuleb samuti kuum. Nagu alati, jagub Euroopa klubikorvpallis probleeme. Aga sellest mõnel teisel korral…

Ei saa mööda minna ka naiste korvpallist! Praegu on naiste EM täies hoos. Meie koondis startis edukalt, mängides kindlalt üle Horvaatia ja Suurbritannia! Teise võidu üle olen eriti õnnelik, sest mul on brittidega omad arved…

Kolmandas mängus Lätiga jäi õnnest veidi puudu, aga kes ütles, et tuleb kerge võistlus?! Meil on sel aastal väga huvitav naiskond, segu kogemustest ja noorusest. Alagrupiturniiri viimases mängus alistas Venemaa Serbia 24 punktiga, võttes pärast kaotust end kokku ja näidates hiilgavat mängu.

Soovin meie tüdrukutele edu! Juba mõne päeva pärast sõidan ise Ungarisse meie korvpalluritele kaasa elama. Usun, et võistkonnal turniir õnnestub!

sports.ru