Keith Langford:
Mulle meeldib võtta vastutus enda peale

Meie kodulehele ja ajalehele Sport-Ekspress andis intervjuu novembri MVP, UNICSi tagamängija Keith Langford.

CSKA kinnitas sügise viimastes mängudes esikohale tõusmisega – sealhulgas alistati seni juhtinud Zenit – favoriidistaatust. Puna-sinised ei komistanud ka hoogu sattunud UNICSi otsa. Tolle mängu edu võtmeks oli turniiri suurima korviküti Keith Langfordi neutraliseerimine. Kaasanlööaste teistel novembrikuistel vastastel see ei õnnestunud.

32-aastane tagamees tõi võidumängudes Bisonsi, Vita, Himki ja Nižni Novgorodiga keskmiselt 26,8 punkti. Kõige meeldejäävama esituse tegi ameeriklane oma endise koduklubi Himki vastu, visates otsustaval veerandajal 14 punkti. UNICS tõusis kuuga 6. kohalt kolmandaks. Langford ei eita oma panust, kuid rõhutab, et tähtsaim on üksteisemõistmise paranemine:
„UNICS tegi CSKA-lt saadud kaotusest õiged järeldused. Pidasime koosoleku, rääkisime suud puhtaks. Arvan, et see tuli kõigile kasuks. Teen lihtsalt seda, mida oskan. Mulle meeldib vastutus enda peale võtta ja olen õnnelik, et õnnestub õigustada treenerite ja kaaslaste usaldust.“

Kas hooaja alguses polnud UNICSil veel õiget meeskonnakeemiat?
Sugugi mitte. Meeskond sai esimesest päevast hästi läbi. Kõik suhtlevad hästi, üldiselt valitseb riietusruumis positiivne õhkkond. Keemiaga meil probleeme pole. Küll tekkis väljakul kommunikatsiooniprobleeme, mis tõi kaitses kaasa terve rea eksimusi.

Kui UNICSisse alles pärast EMi tulnud peatreener Jevgeni Pašutin liitunuks varem, kas te saanuks mängu juba varem käima?
Asi pole ainult Pašutinis. Oma maa koondistes mänginud Kostas Kaimakoglou ja Arturas Milaknis saabusid veel hiljem. Aga Euroopas on see tavaline. Üldse leian, et asi polnud treeneris, vaid selles, kuidas mängijad tema mõtteid ellu viisid. Alguses ei tajunud kõik oma kohta meeskonnas. Pärast koosolekut loksusid rollid paika ja saime võistkonnana efektiivsemaks.

Teil lasus novembris suur koormus. Mängulõppude rünnak püsis teie õlul. See on füüsiliselt raske. Kas aga moraalses plaanis on see nauding või töö?
Füüsilises plaanis on see tõepoolest tõeline katsumus. Vastased töötavad välja terve strateegia, mängu jooksul võib mind katta 5 erinevat meest. Nad on värskemad ja annavad endast maksimumi. Seetõttu on jõuvarude säilitamine väga tähtis. Psühholoogilises plaanis tunnen sellest tõesti rahuldust. Rügan treeningutel just nende hetkede nimel, mil meeskonnal on raske ja kaaslased võivad sulle loota.
Peale visete peab veel oskama ette näha oma tegevuse tagajärgi. Kui tabad, on kõik selge. Kui aga viskad mööda, hakatakse sind kritiseerima, sinu tase pannakse kahtluse alla ja nii edasi. Siin on tähtis mitte murduda, aga hoida pea püsti ja oodata järgmist enda näitamise võimalust. Praegu on mul lihtne, sest Vene meediat ma üldse ei loe (muheleb).

Pärast võitu Himki üle ilmus teie Twitterisse vastus Rimas Kurtinaitise poolt pressikonverentsil öeldud tsitaadile. Tähendab, vahel midagi loete?
See juhtus nõnda. Lähen pärast seda võitu esimesele treeningule ning kõik mehed õnnitlevad mind 10 aasta parima mängu puhul! Mida kuradit? Tuli välja, et Kurtinaitis oli minu mängu kohta niimoodi rääkinud. Mõistan, et treener peab oma meeskonna kaotust kuidagi õigustama, aga siinkohal pingutas ta üle (naerab). Seetõttu ei suutnud ma vaikida.

Kuidas iseloomustate meeskonna presidenti Jevgeni Bogatšovi? Korvpalliringkonnad tunnevad teda paljude kategooriliste väljaütlemiste autorina.
Mulle meeldib tema otsekohesus. Ameerikas nimetatakse seda puusalt tulistamiseks. Bogatšov räägib sulle alati seda, mida mõtleb. Ta on ka tark inimene. Näiteks kui ta pole sinuga rahul, võib ta sind pikalt kritiseerida. Kuid jutt lõpeb alati positiivsel toonil, ta oskab säilitada tasakaalu ja inimesi õigesti ergutada.

Töötate Pašutiniga teist hooaega. Millised on teie suhted?
Mõistame teineteist esimesest päevast. Pašutinil on hea renomee, ta on kahel korral võitnud EuroCupi, viis CSKA Final Fouri. Mängijad teadsid seda. Ta on endine mängujuht, seetõttu mõistab hästi, kuidas meeskonnaga suhelda. Mulle meeldib temaga töötada.

Mõnigi arvab, et ta loodab liialt leegionäridele, venelasi usaldab suurte raskustega. Kas teie meelest on see nii?
Ma ei arva, et Pašutinil oleks sel teemal eelistusi. Ma ei näe selles ka midagi erilist. Kui meeskond värbab välismaalase, tähendab see üldjuhul seda, et ei õnnestunud leida kohalikku samal tasemel mängumeest. Ka on leegionäride palk kõrgem, koos sellega aga ka vastutus. Arvatavasti treenerid tunnetavad seda. Sest sama võib rääkida ka teiste kohta. Meie treeneri meeskonnad on võitnud leegionäridele panustades tiitleid. Seega tema süsteem töötas. Ja milleks seda muuta? Kui te olnuksite tema asemel CSKAs, kas jätnuksite Holdeni ja Langdoni pingile? Millegipärast arvan, et mitte.

Ühes pärast eelmise hooaja lõppu antud intervjuus süüdistas Pašutin Sergei Bõkovit selles, et too lõi riietusruumis venelaste ja välismaalaste vahele kiilu. Bõkov vastupidi kinnitas, et püüdis meeskonda ühendada, korraldades linna peal ühiseid üritusi. Kus on tõde?
Mul on niisuguseid asju raske kommenteerida. Venemaa klubide riietusruumides käib 70-80 protsenti jutust vene keeles. Kui Bõkov ka häälestas kedagi leegionäride vastu, pole ma sellega kursis. Võin öelda vaid ühte. Alguses näis ta mulle kinnise ja küllalt endassetõmbunud inimesena. Ükskord, hooaja teisel poolel jäime pärast mängu aga kahekesi riietusruumi. Ajad polnud kerged, rääkisime temaga umbes tunni, kuidas olukorda parandada. See oli väga avameelne jutuajamine. Pärast seda muutus minu ettekujutus Bõkovist täielikult ja tunnetasin, et ta tõeliselt soovib meeskonnale head.

Veetsite hooaja 2011/12 Maccabis. Algus polnud eriti õnnestunud, kuid kevadeks tõusite meeskonna liidriks. Millised tunded teid valdasid, kui alguses jälgisite mängulõppe pingilt?
Toona mängis Maccabis minu positsioonil Jordan Farmar, kes tuli NBA lokaudi tõttu. Algul usaldas David Blatt lõpupoole just teda. Suhtusin sellesse rahulikult. Vaatasin, mida Jordan teeb ja mõtlesin: kehvem ma kindlasti poleks.

Mida tunnete, kui otsustav vise jääb kellelegi teisele?
Kui seda silmas peate, siis mingit kadedust mul pole. Ma ei salga, et oleks minu teha, sooritaksin otsustavatel hetkedel 99 protsenti visetest ise… Aga mõistan, et see ei tule alati meeskonnale kasuks. Ma ei loobu kunagi rünnakuvõimalusest. Aga ma ei arva ka, et kui kaaslane on hea positsioonil ja enesekindel, peaks pall ikkagi minu käes olema. Kui keegi jääb vabaks, siis söödan. Maccabis ei saanud ma pikka aega mängulõppudes väljakule… Ei midagi, elasin üle. Mulle meeldib võtta vastutust, kuid meeskonna tulemus jääb alati esikohale.

Mis jäi tööst Blattiga meelde?
David on vapustav juhendaja. Ta on peen psühholoog, leiab väga kiiresti võtme iga korvpalluri hinge. Kusjuures ta mitte lihtsalt ei tea, kus asub võti ühe või teise mängija avamiseks, ta mõistab sind palju sügavamalt. Tagasi vaadates näen, kui täpselt ta tunnetas minu olukorda, kui läksin Maccabisse. Pole välistatud, et kui ta mu kohe katlasse saatnuks, võinuksin läbi põleda.

Olete töötanud veel ühe legendaarse treeneri Gregg Popovichiga. Kas temal ja Blattil on ka midagi ühist?
Esiteks armastavad nad mõlemad suhelda iroonilises maneeris. Nagu torgivad sind, aga räägivad õigust. Kumbki pole suu peale kukkunud. Ka Popovich oskab inimestega vapustavalt ümber käia. Ma polnud San Antonios mitte pingi viimane mees, vaid vahel ei pääsenud koosseisugi. Samas jäi mulje, et Popovich teab minust kõike. Vähemalt kõike seda, mis oli vajalik, et tunneksin end tema meeskonnas maksimaalselt hästi.

Enne Euroopasse tulekut käisite läbi USA madalamad liigad. Milliste tunnetega meenutate seda eluperioodi?
Aja jooksul olen vaadanud sellele kui küpsemisprotsessile, tänu millele olen praegu siin, kus olen. Nende katsumusteta poleks ma võib-olla kunagi võitnud Alphonso Fordi auhinda (Langford sai selle Euroliiga suurimale korvikütile mõeldud tiitli hooajal 2013/14 Milanos – SE märkus). Need mälestused aitavad hinnata ka kõike seda, mis mul praegu on. Jõudsin mängida mitte ainult D-liigas, vaid ka praeguseks hingusele läinud USBLis, kus kahe kuu eest maksti ainult 6000 dollarit.

Kas kohe pärast seda, kui teid 2005. aasta draft’is ei valitud, pakuti Euroopas lepinguid?
Jah, ja oli tõeliselt häid variante. Aga siis ma ei mõistnud seda. Kui nimetada asju õigete nimedega, olin rumal ega teadnud midagi korvpallist väljaspool USAd. Tulin ülikoolist ajaloo ühe resultatiivsema tudengina. Mulle näis, et Euroopa tähendab sammu tagasi. Ja kui sa ei saa NBAsse, oled luuser. Seetõttu tahtsin jääda USAsse, uskusin, et saan varem või hiljem võimaluse.

Kas nüüd NBA unistust enam pole? Aeg-ajalt ikka tuleb kuuldusi ookeanitagusest huvist teie vastu.
Ühel hetkel viskasin selle lihtsalt peast välja. Te ei kujuta ette, milline kergendus see oli! Kui viskasin 25 punkti, ei olnud rohkem vaja muretseda, kas mõni ookeanitagune skaut vaatas mängu või mitte. Praegu naudin iga hetke ega mõtle ebavajalikke mõtteid, mis pealegi segavad asjadele keskendumist.
Praegu olen NBA reafänn. Olen ostnud aastase mängude vaatamise õiguse ja jälgin ilusat korvpalli pealtvaatajana. Näiteks meeldib James Harden ja vahel võtan mõne tema soorituse üle (muheleb).

Mängisite 2009-2011 Himkis, mis on sellest ajast meelde jäänud?
Räägin sellest sageli sõpradele. Võtsin lepingu allkirjastamise otsuse USAs vastu koos oma agendiga. Tema esituses oli Himki – peaaegu Moskva. Kujutasin ette, et kaks järgmist hooaega veedan keset pilvelõhkujaid, magistraale, tuledemerd… Kohale jõudes võtsid mind vastu kaks morni meest, ma isegi ei saanud aru, kas nad räägivad inglise keelt või mitte. Sõidame siis autoga, vaatan aknast välja – seal oli aga metropoli asemel mets ja tööstusrajoon. Sel hetkel küsisin endalt: mees, mida kuradit sa siin teed? (Naerab.) Tore, et esimene mulje osutus petlikuks.

Kas igatsete seda aega taga?
Igatsen tervet noorust (muheleb). Kui mõtlen Himki-aja peale, tulevad esimesena meelde käestlastud võimalused. Praegu saan aru, et meil oli võimalus saada tõeliselt eriliseks meeskonnaks, kuid me ei suutnud seda kasutada.

Olite paar aastat tagasi lähedal Türgi kodakondsuse saamisele. Miks loobusite?
Alguses oli kõik tore. Türklased tegid ettepaneku, et võiksin tugevdada nende koondist. Kõik näis olevat kokku lepitud, kuid viimasel hetkel hakkasid nad lisama tingimusi, mis olid mulle vastuvõetamatud.
Olen õnnelik, et kõik niimoodi lõppes. Sest mängisin samal suvel Pan-Ameerika mängudel. On mõistetav, et ümberringi irvitati, et me oleme õige Ameerika koondise paroodia. Kuid USA särgi selga tõmbamine on unustamatu. Nagu ütlesin, tahan korvpallis saavutada võimalikult palju. Olen säärase kogemuse üle väga õnnelik.

Teie perekond elab Texase pealinnas Austinis. Kas olete mõelnud koduste Venemaale toomisele?
Nad külastavad mind regulaarselt. Tulevad nädalaks-paariks. Mul on üksi siiski mugavam, nii on korvpallile lihtsam keskenduda. Loomulikult tahaks kodustega koos olla. Samas tunnetan üha selgemalt, et korvpalluriaega pole enam jäänud väga palju ja tahan sellest võtta maksimumi. Üksi olles on tööle lihtsam keskenduda. Seetõttu olen lähedastele väga tänulik, et nad lasevad mul armastatud alale pühenduda.