„Number viie“ kriis. Kuidas tsentrite vigastused lõhuvad Himki mängu

Himki läks poolfinaalseeria teisele mängule Lokoga vastu kahe põhitsentrita. James Augustine istus tänavariietes tribüünil, Paul Davis küll anti mänguks üles, kuid väljakule ei ilmunud. See tähendas Moskva oblasti meeskonnale suurt probleemi.

Himkilaste nominaalne kolmas tsenter Ruslan Patejev tegi hea mängu, võideldes lisaks endale ka kaaslaste eest. Venelase arvele kogunes 18 punkti, 7 lauapalli, 3 korvisöötu, 2 vaheltlõiget ja 25 efektiivsuspunkti.
Kuid ühest Patejevist jäi edu saavutamiseks väheks. Ruslani selja taga polnud väärikat vahetust. Rimas Kurtinaitis proovis selles rollis Victor Claverit ja see eksperiment ebaõnnestus. Neil hetkedel muutus Himki mäng märgatavalt ebaefektiivsemaks.

Konstantin Kutšer vaatleb traditsioonilises rubriigis „Mõttelennud“ Himki probleeme, kui keskmängija on väljakult puudu.

Rünnak sõltub täielikult „väikestest“
Nii Paul Davis esimeses kui ka Ruslan Patejev teises mängus avaldasid Himki rünnakule märgatavat mõju. Mõlemad kuulusid kolla-siniste kõige suuremate korviküttide sekka. Tänu sellele said Rimas Kurtinaitise hoolealused suruda vastast kolmesekundialas ja kasutada klassikalist kate-kattes mängu.
Victor Claveriga tsentri rollis võis kõigest sellest ainult unistada. Hispaanlane jäi meelde vaid pärast Marko Popovici möödaviset efektse ründelauast palli korvi surumisega.

Kuid see oli reeglit kinnitanud erand. Himki pikad ei näidanud 8 minuti jooksul vastase korvi lähistel üles erilist aktiivsust. Kogu raskus langes tagameestele, kes püüdsid rünnakuid omal jõul lõpetada. See õnnestus neil vahelduva eduga. Igal juhul vähenes aga võõrustajate rünnaku efektiivsus.

Probleemid abistamisega
Claver keskendus liialt jõumängule. Ta püüdis esmajoones peatada tema hoolde usaldatud meest. Jõuline positsioonivõitlus röövis himkilaste tähelepanu ning hetked, kui tulnuks minna kaaslasi abistama, magati maha.
 

Lisaks polnud võõrustajatel kolme tagamängija korraga kasutamisel sageli Lokomotivi pikkade takistamiseks lihtsalt ressursse. Trio Rice-Koponen-Vjaltsev oli rünnaku seisukohalt optimaalne, kuid kaitses tähendas see sageli endale visata lastud korve. Kui tagamehed juhtusid jääma korvi alla Richard Hendrixi või Anthony Randolphi vastu, polnud neil midagi peale hakata.

Maksim Šeleketo kahetine roll
Himki „kerges“ koosseisus koos Claveriga tõuseb oluliselt Maksim Šeleketo tähtsus. Kui ta on „number kolme“ positsioonil, võtab ta osa eesliini probleemidest enda kanda. Ebavõrdsed vahetused ei avalda siis kolla-sinistele nii suurt mõju, neil on korvialusel julgestamisel ja lauavõitluses täiendav käik.
Kuid olukord on ikkagi kahetine. Kurtinaitis tugevdab Šeleketo väljakule saatmisega kaitset, kuid samal ajal nõrgestab rünnakut. Maksim tabas kahes esimeses kohtumises mängust 8 viskest ainult 2. Just see asjaolu piirab ääremängija mänguaega, mis jääb poolfinaalmängude peale kokku alla 11 minuti.

Kaitses ollakse Richard Hendrixi vastu raskustes
Himki sai poolfinaali teises mängus Anthony Randolphi ja Derrick Browniga veel kuidagi hakkama. Kuid Richard Hendrixiga mitte. Ta tegutses edukalt ka Patejevi vastu, kui aga vastu astus sisuliselt „väike äär“ Claver, muutus Loko tsentri domineerimine eriti märgatavaks. Jõulist võitlust armastav atleetlik Hendrix töötles vastast mõnuga ja kogus külalistele kergeid punkte.
 

Suur isiklike vigade arv
Veel valmistasid Claverile muret kiirelt kogutud isiklikud vead, ta tegi neid 8 minutiga 4 tükki. See oli ka peapõhjus, miks ei nähtud hispaanlast teisel poolajal väljakul. Kusjuures ääremängija tegi vigu nii vastase tsentrite kui ka tagameeste Delaney ja Simoni vastu. See viitab asjaolule, et Victor ei tunne end harjumatus „number viie“ rollis mugavalt. Ühest küljest pole ta valmis jõuliseks võitluseks atleetlike vastastega, teisest aga ei suuda alati tagameeste vastu jalgadega piisavalt kiirelt töötada.

Ilmekaks näiteks sai Hendrixi vastu tehtud ebasportlik viga. Esmalt ei jõudnud hispaanlane õigeaegselt kaaslast abistama, seejärel peatas aga ameeriklase selgelt jõhkral viisil.

Himki peab enne Krasnodaris peetavaid mänge lahendama korraga mitu küsimust. Kas arstid suudavad Paul Davise või James Augustine’i jalgele panna? Kas Ruslan Patejev on nii füüsiliselt kui ka vaimselt valmis mängima praktiliselt vahetuseta? Kas Victor Claver suudab lühiajaliselt „number viie“ kohal hakkama saada? Ka üks eitav vastus võib kujuneda Moskva oblasti meeskonnale saatuslikuks. Sest tsentriteta pole Himki enam ses paaris soosik.

Konstantin Kutšer