Malcolm Delaney:
Üks-üks mäng on see, mida armastan

Meie kodulehele ja ajalehele Sport-Ekspress andis intervjuu jaanuari MVP, Lokomotiv-Kubani tagamängija Malcolm Delaney.

Ta tuli VTB Ühisliigasse, teenistuslehel Saksamaa ja Ukraina liigade MVP tiitlid, ning kerkis hoobilt turniiri üheks säravamaks mängujuhiks, kuid Sergei Bazarevitši käe all ei suutnud täielikult avaneda. Grgios Bartzokase tulekuga Lokomotivi algas Malcolm Delaney individuaalsete auhindade sadu. Kreeklane ei väsi kordamast, et Delaney täidab sama rolli nagu tema ajal Olympiacoses täitis Vassilis Spanoulis. Ameeriklasele sobib niisugune vastutus. Ta valiti oktoobris Euroliiga kõige väärtuslikumaks mängijaks, nüüd saavutas sama ka Ühisliigas.

26-aastane tagamängija aitas oma klubil jaanuarikuu kolmes mängus saada kolm võitu ja juhtgrupile läheneda. Delaney keskmised näitajad sel kuul olid 15,3 punkti, 4,0 korvisöötu, 3,3 lauapalli ja 1,3 vaheltlõiget, samuti tegid vastased talle mängu jooksul 7 (!) viga. Tema tähtsusest krasnodarlastele räägib mänguaeg – keskmiselt üle 31 minuti. Ja et võtta enda kandidatuurilt viimasedki kahtlusekübemed, viskas Delaney veebruari esimeses mängus Astana vastu võidukorvi. Selle hetke hindamisest algaski vestlus värske MVPga.

„Astana viigistas vabavisetest seisu ja teadsin, et viimane vise jääb meile. Ma ei püüdnud iga hinna eest ise rünnata. Tahtsin saada katet, provotseerida vahetuse ja leida meeskonna jaoks parima lahenduse. Nii ka läks: minu vastu jäi vastaste pikk mees, läksin välja üks-üks mängu peale, leidsin veidi ruumi ja viskasin nii, nagu seda iga päev teen. Ootasin seda, et mulle tullakse kahekesi peale ja sunnitakse söötma, kuid seda ei juhtunud. Seetõttu tundsin end mugavalt ja olin kindel, et ei eksi viskel. Üks-üks mäng on minu leivanumber, see on asi, mida armastan teha ja minu kaaslased arvestavad neil hetkedel minuga.

Üllataval kombel oli kaaslaste reaktsioon teie tabamusele küllalt vaoshoitud. Kas see on seotud asjaoluga, et pärast Euroliiga mänge ei jätku Lokol alati emotsiooni?
Asi oli muus. Lausa rääkisime sellest meestega pärast mängu riietusruumis. Paljud polnud oma esitusega eriti rahul ning hingasid pärast seda tabamust kergendatult ja tänulikult. Peotuju polnud, sest juhtisime 18 punktiga ja asi poleks üldse pidanud pingelise lõpu peale minema. Eks mehed ka ilmselt eelda, et pean niisugused pallid sisse viskama ja võtsid seda seetõttu nõnda rahulikult.

Lokol on hooaja jooksul tekkinud mitmel korral planeerimatuid probleeme. Mängudes Bisonsi ja Nymburkiga tõid need ka kaotuse.
Meeskond keskendub minu meelest rohkem Euroliigale. Lokomotiv mängib klassikalist Euroopa korvpalli. Kaitsest lähtuvalt ja rünnakul rohkete söötudega. VTB liigas lähtub enamik meeskondi aga rünnakust. Meil on niisuguste vastastega sageli väga raske. Meid tõmmatakse lahtisesse mängu, mis ei sobi meile.
VTB liigas tahavad kõik palju korve visata, seetõttu vahel lausa hoidutakse kontaktist, et mitte rikkuda mängurütmi. Euroliigas käib aga tõeline keha andmine ja see stiil on meile lähedasem. Peame VTB Ühisliiga eripäraga hakkama saama. Play-off’is, kus on aega iga meeskonna vastu valmistuda ja suruda oma mängumaneeri peale, oleme väga ohtlikud.

Kas tahaksite play-off’is kohtuda Himkiga, et tasuda eelmisel aastal poolfinaalis saadud kaotuse eest?
See oli raske seeria. Me ei tohtinuks lasta asja viienda mänguni. Himki on väga tugev meeskond, nad sattusid otsustavas mängus õigel ajal hoogu ja võtsid oma. Nüüd on neil vapustav tagaliin. Rice, Šved, Koponen, Dragic – neist igaüks suudab nii tabada kui ka sööta. Oleks huvitav nendega jõudu katsuda. Aga mul pole vahet, kellega play-off’is kokku minna. Tahame kõiki võita. Peamine, et kõik oleks terved. Praegu peame aga mängima kaheksakesi.

Tahtsingi selle kohta küsida. Lokost on hooaja jooksul lahkunud Fessenko ja Zozulin, kuidas on meeskond kaotused üle elanud?
Jah, mõni mees, sealhulgas mina, peab mängima 30 minutit ja see pole lihtne. Vastased hakkavad seda ära kasutama, tahavad meid mängu jooksul ära kurnata. Praegu leiame selle vastu rohtu, aga vajaksime tugevdust, et ka kevadel hästi mängida. Praegu tegutseme piiri peal, iga vigastus võib kujuneda suureks probleemiks. Arvan, et saame hakkama, sest treener jagab koormust targalt.

Bartzokas hindab teid väga. Seejuures olete tunnustatud ründemängija, tema aga selgelt kaitseplaaniline treener. Kuidas sobite omavahel?
Esiteks – loomulikult meeldib mulle rünnata, kuid võita meeldib veel rohkem. Teen kõike, mida võitmiseks vaja. Ma ei salga, et näiteks paar hooaega tagasi Bayernis oli mul väga raske mängida terve kohtumise jooksul üleväljapressingut ja pidevalt vastastele kahekesi peale käia. Aga tegin kõike, mida treener palus. Kriitikud võivad minu kohta rääkida, mida tahavad, aga keegi ei saa öelda, et mind oleks raske treenida.
Omakorda Bartzokasega on samuti kerge töötada. Ta on väga rahulik ega karju kunagi mängijate peale. Meeskond usaldab teda, sest ta on tõestanud, et oskab võita. Olin tema Lokosse tuleku üle väga õnnelik, sest juba teadsin teda. Tutvusime paar hooaega tagasi, kui mind kutsuti Olympiacosesse. Ta meeldis mulle kohe. Bartzokas austab mind ja usub sellesse, mida oskan teha. Jah, ma pole suurim kaitsespetsialist, kuid ta teab, et teen võitmiseks kõik.

Kas Ühisliigas on mängujuhte, kellega peetavad heitlused motiveerivad teid kangelastegudele?
Neid on palju. Esmajärjekorras Tyrese Rice. Korvpallist väljaspool oleme sõbrad, kuid väljakul võitleme viimseni. Alati on huvitav mängida Teodosici ja De Colo vastu. Nüüd ilmus veel Aleksei Šved. Tark mängija, kes oskab kõike, mida mängujuht peab oskama. Mulle meeldib tema enesekindlus. Ta arvab, et võib igal hetkel ükskõik kelle üle mängida.