Markovici evangeelium. Dmitri Gertšikov tutvustab Zeniti leidu

Serbia koondise seotus Rio olümpiamängudega ei seganud Peterburi Zenitil pidamast edukaid läbirääkimisi ja sõlmimast lepingut balkanlaste ühe võtmemängijaga. Dmitri Gertšikov selgitab spetsiaalselt VTB Ühisliiga veebiküljele, miks valgesinised niivõrd kiirustasid olümpial finaali jõudnud Markovici värbamisega.

***

Iseseisva riigina on Serbia kolmel korral teeninud tiitlivõistluste medali. Ja kõigil neil kordadel tundis balkanlaste tiim puudust tagalast mängujuhi positsioonil. Ekspertide hinnangul pole geniaalse ja ettearvamatu Miloš Teodosici selja taga kerge leida inimest, kes oleks võimeline hoidma mänguniite enda peos ja juhtima väljakul üliandekaid kaaslasi. Selle asemel üritasid slaavlased anda äär-mängujuhi lisakohustusi pikkadele (meenutame kas või Nemanja Bjelicat või Novica Velickovici oma parimatel päevadel) ja püüdlikult formeerita tagameestest viskajaid või universaale. Kuid kompenseerida käte puudumist juhtimispuldil ei õnnestunud kaugeltki iga kord. Kui eksperiment õnnestus, sai kohalik meedia imetleda treenerite staabi tarkust, kuid ebaedu päevadel unistati imelapse Vasili Micici kiirest arengust supertäheks.

Kuid tundub, et selline stereotüüpne suhtumine Teodosici asendajaisse kutsus esile serblaste olulise tegelase alahindamist. Jutt on Stefan Markovicist, kes juba seitse aastat kuulub koondisse ja on otseselt seotud meeskonna edulooga. Hoolimatu suhtumise tagamängijasse on osaliselt põhjustanud tema tagasihoidlik klubikarjäär. Belgradis sündinud mängijat pole kunagi haibitud: tema mängijaks kujunemise ajal klubid Atlas ja Hemofarm ei hiilanud, igavene teine Valencia ei hüpanud ka üle oma varju, Itaalia Benetton ja Türgi Banvit jäid kodusel areenil suurtele alla. Aga hispaanlaste Unicaja, kust Stefan Neeva kallastele saabus, ei suutnud oma individuaalselt andekate mängijate potentsiaali meeskonnana esile tuua. Oma 11-aastase karjääri jooksul pole Markovic teeninud ühtki kuldmedalit maa meistrivõistlustel ega rahvusvahelisel areenil, mis negatiivselt mõjutas hinnagute temale kui serblaste päästjale.

NBA draftiperspektiivide puudumine ei kergitanud samuti Stefani aktsiaid. Nemanja Nedovic võis kiidelda Golden State'i ridadesse kuulumisega, kuid ta sai mänguaega ainult niinimetatud prahiminutitel ja sedagi vaid hooaja kolmandikes mängudes. Samal põhjusel peeti ka Ognjen Kuzmicit Serbia eesliini suurlootuseks, aga tema viibimine Ameerikas osutus veel lühiajalisemaks. Markovic oli küll NBA skautide vaateväljas, aga kutset USA-sse ei saanud. Kaugvisete vilets realiseerimine, mida süvendasid numbrid Poolas peetud EM-võistlustel (tabas 16st 0!) tõmbas kriipsu radikaalsetele muutustele mängumehe karjääris. Ning maine meedia silmis sellest ei paranenud.

Ja lõpuks ei hiilanud meie kangelane kunagi resultatiivsusega, et kerkida meeskonnas esiplaanile. Pigem kogus ta selliseid näitajaid, mis mõnikord on võrdses kohtumises just otsustavad, kuid neid ei hinnata sedavõrd nagu 15-20 punkti viskamist või kahekohalist arvu lauapalle. Täpne sööt mängu lõpuosas, murranguline vaheltlõige punkt-punkti mängus – see on Markovici töö, mis tihti jäi kaaslaste efektsema tegutsemise varju. Ning sel põhjusel ta ei leidnudki välja teenitud hinnagut statistilises protokollis või mängu ülevaates.

Sellegipoolest on Stefani omandamine Zenitile märgilise tähendusega. Sest nimelt tema on mängija, kes on võimeline rahustama meeskonna tegevust ja hoidma õiget rütmi, olgu mängu kiirus nii suur kui tahes, Vaadake serblaste kohtumisi viimastel aastatel. Markovici tõusmine pingilt ja tema koostöö Teodosiciga aitab meeskonna tegevuses vältida kaost. Lastes Milošil luua, hoiab meie kangelane silma peal palli liikumisel ja aitab leida alternatiivseid teid korvini. Vajadusel teravdab ta rünnakut läbimurdega. Ning loomulikult teevad serblase kogemused hindamatu teene partneritele. Positsiooni valikul ja viskeotsuse tegemisel on Stefan tark ja pragmaatiline. Tihti jääb Balkani korvpalluritel just sellest puudu (meenutagem kas või Tripkovici või Tepicit). Tähtis on ka rõhutada, et Markovic töötab palju ja kohusetundlikult ilma pallita, mitte üritades ennast peita. Zeniti viimaste aastate mängujuhtidele ei olnud see omane: kui Hodge, Toolson või Dowdell nägid hästi korvi, siis regulaarselt unustasid nad vaatamast kaaslasi. Serblane erineb selle poolest radikaalselt. Aga see tähendab, et Timma, Karasjov-juunior, White ja seesama Toolson saavad palli märksa mugavamas olukorras kui enne lepingu sõlmimist Stefaniga. Nüüd hakatakse snaipreid aitama kogu väljaku ulatuses, ilma endale viskeau rabamata.

Meie kangelase täiendav pluss on ka vastase mängu lõhkumise oskus. Avaldades survet palliga mängijale, otsib ta pidevalt paremat positsiooni rünnaku peatamisel. Näiteks olümpiamängude poolfinaalis Austraaliaga võttis Stefan mänguisu Patty Millsilt ja häiris ka Joe Inglesi tegutsemist. Euroliigas oli Markovic aga mees-mehe kaitse osas Unicaja kõige asendamatum mängija, kes tegi kasulikku tööd Euroopa korvpalli liidri CSKA või Tel Avivi Maccabi vastu. Kui aga meenutada, et Stefan võib samavõrra edukalt töötada nii meeskonna liidrina kui ka varupingilt tõusjana, siis oli temaga lepingu sõlmimine piiterlaste tippsaavutus.

Majanduslikus mõttes tegutses Zenit samuti kasulikult. Sest kindlasti oleks Vana Maailma ühe seni alahinnatuma korvpalluri hind pärast olümpiat kindlasti kerkinud. Sest just talle andis Saša Djordjevic play-offis üha rohkem ja rohkem koormust – Stefan veetis väljakul pool tundi ja praktiliselt ei eksinud võtmeülesannete täitmisel. See tõi ka üle pikkade aastate lõpuks kaasa ajakirjanduse positiivse hinnangu ning omakorda tõmbas seni Markovici keskpäraseks rollimängijaks pidanud inimeste tähelepanu. Nii tuli välja, et Zenit sisuliselt „varastas“ mängijate turult hinnalise mehe, aga jäi kindlaks oma poliitikale isegi tähtsaimatele tegijatele mitte üle maksta. Tõenäoliselt Markovici hind 2016/17 hooaja lõpuks kahekordistub, aga piiterlastele (ja kogu VTB Ühisliigale) tõotab ta kerkida tõeliseks täheks..

Dmitri Gertšikov