Tähtede tšempionaat pole üllatuste tšempionaadist kehvem. Lev Tigai blogi

Põhiturniiri 240 mängust on peetud 121. Ehk pool. On aeg teha „poole tee“ kokkuvõte.
Turniiritabeli seisukohalt pole suuri ootamatusi. Zeniti sügisene liidriks olemine sai eeldatult lõpu. Tõsi, Peterburi meeskond on siiani esinelikus ja Lokomotivil (või kellelgi teisel) pole kerge teda sealt välja puksida. Kuid see on pigem juba kohaliku tähtsusega võitlus. CSKA liigub selgelt selle poole, et kindlustada põhiturniiri võit varakult ja koos sellega ka koduväljakueelis play-off’i lõpuni.
Seega on tšempionaat igav? Mitte mingil juhul! See on huvitav teisel põhjusel – mitte uute supermeeskondade, vaid supertähtede tõttu. Või on tegemist isegi vanade tähtedega, kes on taas saanud eesliite „super“. Ühesõnaga, isiksustega. Pakun teile väikese hitiparaadi – 2015/16 hooaja VTB Ühisliiga esimese ringi viis säravamat persooni.

Nr 1. Keith Langford (UNICS)

Pole midagi banaalsemat, kui kuulutada parim korvikütt liiga suurimaks täheks. Kuid praegu käib jutt reeglit kinnitavast erandist. Kui UNICS asuks praegu miskil 10. kohal, ei oleks tema suurima korviküti seisuses midagi sensatsioonilist. Kui UNICS on teisel kohal! Ja seda paljuski ntänu Langfordi uuele hingamisele. 32-aastane ameeriklasest tagamängija, kelle karjääri loojangusse hakkasin ka mina liiga vara uskuma, mängib taas oma paremate päevade tasemel nagu kunagi Himkis ja Maccabis.

Nr 2. Aleksei Šved (Himki)

See mees on Langfordist säravamgi. Kuid ta oli hooaja esimesel poolel „kahekordses lihvimise protsessis“ – otsis nii koostööd oma tähtpartneritega (Rice, Koponen jne) kui ka pärast NBAst äratulekut iseennast. Kohe oli näha, et Šved oli ookeani taga saanud Euroopa mõistes eliitsnaipriks. Aga siin oli sellest vähe! Sulanduda tõeliselt meeskonda, teenida välja mitte ainult koht algkoosseisus, vaid ka põhimängujuhi ja dirigendi oma – selle poole liikus Šved need pool aastat. Ja jõudis pärale. Mille puhul on teda põhjust ka palavalt õnnitleda. Muide, tema karjäär liigub väikeste erinevustega ühe teise Euroopa tuntud NBA kogemusega tagamängija rada. Habemiku rada. Kreeklase. Ma üldse ei imestaks, kui Venemaa saaks paari aasta pärast oma Spanoulise.

Nr 3. Nando De Colo (CSKA)

Panna Euroliiga vaat et parima (statistika põhjal igasuguste küsimusteta parima) mängija meie tšempionaadil alles kolmandaks näib selge arusaamatusena. Aga nagu püüdsin ülalpool juba selgitada, ei vaata ma mitte ainult mänguklassi, vaid ka sära ja uudsust. De Colo aga mängib CSKAs juba teist hooaega, mis aga erineb eelmisest märgatavalt. Aasta tagasi polnud selget vastust küsimusele, kumb on meeskonnas esimene, kas tema või Teodosic. Kui oli, siis pigem serblase kasuks. Nüüd on olukord täpselt vastupidine. Vaieldamatult on aga praeguse CSKA mängija nr 1 (samuti Prantsusmaa koondise, Euroopa – kriipsutage sobiv variant oma maitse kohaselt alla) De Colo. Aeg-ajalt meenutab tema mäng nullindate aastate geniaalset Papaloukast. Ja kui olnuks põhjust eelmises lauses jätta ära sõna „aeg-ajalt“, olen kindel, et CSKA võitnuks juba läinud kevadel kõik, mis võimalik… Seni võib vaid konstateerida duo De Colo – Teodosic edukat esinemist, ei enamat. Umbes nagu Himkis Švedi ja Rice’i.

Nr 4. Georgios Bartzokas (Lokomotiv-Kuban)

Käesoleva hooajani ei võtnud me Venemaal seda treenerit tõsiselt. Olles näiteks kindlad, et Euroliiga Final Fouris CSKA üle mänginud Olympiacose edu polnud mitte Bartzokase, vaid tema geniaalse hoolealuse, „treeneri väljakul“ Spanoulise teene. Kuid Loko mäng on kreeklasest juhendaja tulekuga muutunud nii huvitavaks ja tavapäratuks, et seda ei näeks võib-olla ainult pime. Jah, krasnodarlastel on rünnakuprobleemid, kuid nende kaitset peetakse õigustatult terve maailmajao kõige kindlamaks. Ja selle kaitse pani püsti just Bartzokas. Algusest peale ja meisterlikult. Kui Lokomotivil on ses vallas mõni konkurent, on see… Olympiacos.

Nr 5. Dontaye Draper (Lokomotiv-Kuban)

Idee kohaselt pole see õige. Miks kaks persooni järjest Lokost, kes asub VTB liigas alles viiendal kohal? Miks mitte Kurbanov (kes on tõepoolest hea) või näiteks Kurbanovi treener Itoudis? Miks mitte hoopis teine krasnodarlane Delaney, kes on paaril viimasel kuul saanud Euroopast kuhjaga individuaalseid auhindu? Miks-miks… Sest! Subjektiivselt. Kui ei meeldi, ärge sööge. Püüan selgitada, miks just Draper.
Mäletan teda ammu: eks-Jugoslaavia klubidest, naturaliseeritud mängijana Horvaatia koondisest. Oli tormaja, keda ei peata. Läbimurdja, viskaja, söötja. Ma ei tea, kellega teda võrrelda. Kui mõistate, mida mõtlen, siis midagi Holdeni ja McCalebbi vahepealset. Seejärel hakkas midagi muutuma. Draper läks tähtedest kubisevasse Reali ja tuhmus. Arvan, et asi oli vigastustes. Endisest kiirusest ja teravusest polnud midagi alles…
Krooniliste vigastuste jäljed on näha ka Lokos – vähemalt neile, kes mäletavad, milline oli Draper täiesti tervena. Kuid mees on suutnud ümber orienteeruda ja leidnud endale uue ameti – „buldogiliku“ kaitse. Ja vaheltlõiked. Draperist paremat vaheltlõigete sooritajat Euroopas praegu pole. Üks asi on reageerida pika käega (temal, muide, on lühikesed) lähedalt lendavale pallile. Kuid hoopis teine asi on kusagilt sügavusest spurtida ja püüda sööt nii, nagu see oleks adresseeritud sulle, mitte vastasele. Ta loeb vastaste kombinatsioone. Üksteise järel. See pole mitte meisterlikkus, vaid saatus. Väga tavapäratu saatus ja karjäär. Oleks huvitav teada, kuidas praegune, „kaitsev“ Draper mängiks endise, „ründava“ vastu...