UNICSi kaitse ja Loko rünnak. Kuidas favoriidid mängulõppudes võidu võtsid

Ühisliiga mängunädal kinkis meile korraga kaks põnevat lõpplahendust. Mängude Nymburk – UNICS ja Astana – Lokomotiv-Kuban saatuse otsustasid viimaste sekundite visked. Mõlemad mängud võitsid Venemaa klubid. Kõige huvitavam on asjaolu, et ühel juhul tõi edu kaitse, teisel mängis otsustavat rolli rünnak. Konstantin Kutšer vaatleb traditsioonilises rubriigis „Mõttelennud“ Nymburkis ja Astanas peetud mängude otsustavaid hetki.

Kaitse
Tšehhis möödus mängulõpp kaitse tähe all. Meeskonnad pidurdasid viimastel minutitel targalt vastaste kiirrünnakuid ja avaldasid palliga mängijatele tugevat survet. Vaadake, kuidas Joaquin Colom püüdis UNICSi viimasel rünnakul punkte noppida.

Isegi hispaanlase võidukorv tuli paljuski tänu asjaolude kokkulangemisele. 

Kaasanlased juhtisid pärast seda 3 punktiga. Tšehhid suutsid juba järgmisel rünnakul taastada status quo. Kuid miinimumülesande UNICSi kaitse täitis.
Külalistel oli tähtis mitte lasta tšehhidel kolmest visata. Nad panid sellest lähtuvalt ka kaitse püsti, rõhk oli perimeetril. Just seetõttu suutis Howard Sant-Roos nii kergelt mööduda Anton Ponkrašovist ega kohanud korvi all abistajat. 

Ehkki külalised lasid endale kaks punkti visata, juhtisid nad endiselt. Lisaks said 33 sekundit enne lõppu ka rünnakuõiguse. Need asjaolud koos otsustasid mängu saatuse. Ehkki Colom enam ei tabanud järgmisel rünnakul, suutsid ka UNICSi korvpallurid otsustaval hetkel kaitses vastu pidada.
Nymburk võinuks võita, nad said 5 sekundit enne lõppu palli korvi alt mängu panna. Kuid tõsiseid probleeme kaasanlaste kaitsele nad luua ei suutnud, täpset kombinatsiooni ei jõutud mängida. Tõsi, Vojtech Hrubanil õnnestus söödule avaneda.

Kuid ta sai palli liikumise pealt ja talle ebamugavas positsioonis. Vojtech pidi sooritama raske viske üle käe. Staatilisest asendist viskama harjunud Hrubanil oli säärast viset keeruline tabada. Ta ka ei teinud seda. 

Rünnak
Astanas seevastu tegid meeskonnad panuse ründavale korvpallile. Ka mängulõpus ei muudetud end. Kubanlased läksid viimasel minutil juhtima. Nad tegid seda tänu Anthony Randolphi individuaalsele meisterlikkusele, samuti sellesama Randolphi lõpetatud paari kiirrünnaku abil.

Tänu sellele suutis Loko 13 sekundit enne lõppu 3 punktiga ette minna. Võõrustajad otsustasid vasturünnakul kiire kolmese kasuks ja said sellega hakkama. Ramunas Butautas võttis aja maha ja joonistas oma hoolealustele targalt vajaliku rünnaku.
Selle koostöö tulemusena avanes viskeks korraga kaks Astana mängijat. Nad dubleerisid teineteist. Küljejoone tagant palli mängu pannud Jerry Johnson sai Lokomotivi kaitse reaktsioonist sõltuvalt valida söödu adressaadi.
Butautas nimetas viskajateks Nik Caner-Medley ja Kenneth Hayesi. Mõlemad suutsid katte abil vabaneda.

Johnson otsustas sööta nurka Caner-Medleyle.

Ameeriklasel polnud kõige mugavam rünnata, kuid ääremängijale tehti viskel viga, mis andis talle võimaluse saada 3 punkti vabaviskejoonelt. 

Saatus oli selle mängu otsustavaks žanriks määranud rünnaku, mitte kaitse. Nii ka läks. Pärast Caner-Medley täpseid vabaviskeid põlesid tablool viiginumbrid, viimase rünnaku õigus kuuulus krasnodarlastele.

Külalised ei hakanud jalgratast leiutama ja lasid mängu saatuse otsustada liider Malcolm Delaneyl. Ameeriklane provotseeris Anthony Randolhi abiga ebavõrdse vahetuse. Loko tagamängija jäi Patrick Calathese vastu, ootas ära sobiva hetke ja saatis keskpositsioonilt koos sireeniga palli korvi.

Nagu näeme, kõlbab mängu lõpus edu saavutamiseks kõik. Kus osutub tugevamaks kaitse, kus jääb peale rünnak. Ühest retsepti pole korvpallis veel välja mõeldud. See kaunistabki mängu, sest pole võimalik ennustada, kuidas viimane rünnak lõpeb.